Vihane lugeja: kas tõesti tuleb ahnus enne sõprust? Või kust need ihned luuserid kõik välja roomavad?
Nii kui päev peoni aega, hakkas kõigil, kes end toredalt suureks abikäeks pakkusid, järsku tekkima mingeid ootamatuid koosolekuid ja lapse lasteaiapidusid. Ja minu teada neil isegi ei ole kellelgi last. Kõik need suured lubajad kadusid järsku kuskile tumedasse mutiurgu ja jäin oma saja kompsu peopaika tassimise, lahtivõtmise ja kõige muuga üksi. Neelasin mõru kommi alla, sättisin peopaiga ise valmis, hakkisin salati ja mida kõike veel. Kui aga järgmisel päeval läks ühiskingi jaoks raha kogumiseks, siis ilmusid välja tõelised staarid:
“Mäletad seda korda, kui me kunagi baaris käisime ja siis ma sulle ühe õlle välja tegin? Et äkki teeks tasaarvelduse selle kingivärgiga.” Jah, kümme aastat tagasi tegid sa mulle tõesti võib-olla kunagi ühe õlle välja. Õlle, mis tol ajal maksis ehk 15 krooni, aga 20 eurisest osaluspanusest on asi võrdlemisi kaugel. Aga jah, kindlasti, ära muretse, loomulikult maksan ma sinu eest. Ehk tulen plekin homme su toidukorvi ka kinni??
“Kuule sorri, ma tõesti pean hetkel raha säästma. Tahaks ema juurest välja kolida ja noh tead ju isegi.. Vaata asja suuremas plaanis!” PÄRISELT?? Ma ei saa aru! Ma ei ole 26. aastane emaga elav MEES, kes on enda vanemate koju endale seltsiks elama kutsunud paar sõpra ja tüdruksõbra. Ma tegelikut ei saa su elukorraldusest üldse aru. Arvestades, et sa teenid üle eesti keskmise palga ja sa oled seal elanud juba aasta, siis kuidas sa ei suuda raha kõrvale panna??
Minge ausalt sinna, kus on nii pime ja kitsas, et ükski päikesekiir ligi ei saa!
Kas ma olen ainuke, kes peo korraldamisel sellise kamba luuseritega kokku on sattunud? Kust need laisad ja ihned inimesed välja roomavad? Kas ahnus on tähtsam kui sõprus?
