Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Venelasi ignoreerides kaevame auku iseendale

 (142)
Protest eestikeelse õppe vastu
Foto: Andres Putting

Mari-Liis Lill juhtis oma kõnes muuhulgas tähelepanu sellele, et Eesti ühiskonnas puudub dialoog venelastega. Tõenäoliselt on see vägagi õige ning ehkki teemadering on laiem, on just venekeelsete gümnaasiumide kaotamise teema see, mille üle peaks järele mõtlema ja mille puhul tuleks venekeelse elanikkonna arvamus vähemalt ära kuulata.

Üks Eesti probleeme on, et meie venekeelne elanikkond on kohalikust kultuuri- ja inforuumist ära lõigatud. Eriti Ida-Virumaal kuulatakse ja vaadatakse eelkõige Vene (ehk Venemaal toodetud) meediat. Sellest lähtuvalt on ka nende maailmapilt ja arusaamad Eestimaa eestlastest väga erinevad. See põhjustab probleeme ka eestlastele, sest kaks kogukonda on teineteisest kaugenenud. Paljud venelased elavad küll siin, kuid neil puudub kontakt meie maaga.

Mida vähem toetame venekeelset meediat, haridust ja kultuuri üldiselt, seda enam n-ö venemeelsem kohalik muukeelne elanikkond kokkuvõttes on. Nende silmad ja lootused pöörduvad Venemaa poole. Nad tunnevad, et riik, kus nad elavad, ei hooli neist ja ilmselt on neil õigus: ei hooligi.

Muidugi võime öelda, et meil ei olegi venelasi vaja, kui nad ei saa selliseks nagu meie oleme. Aga vägisi ei saa keegi panna armastama seda riiki, kus elad. Paljud eestlased on võrrelnud venelasi endaga, öeldes, et kui nemad on läinud võõrasse riiki, on nad kohe keele ära õppinud. Oleme venelastega võrreldes väike rahvas, samuti ei ole paljud neist valinud, et siia sündida. Venemaa on lähedal ja selle suure võimsa riigi hõngu on siiani selgelt tunda. Paljude venelaste jaoks Eesti riiki isegi ei eksisteeri, Eesti on kõigest Venemaa provints.

Meid eestlastena ajab see vihale, kuid meie ajame omakorda kohalikud venelased vihale neid nurka surudes. Ja mida me sellega saavutame? Mida nurkasurutum on kohalik vene elanikkond, seda tõenäolisemalt keerab ta selja Eesti kultuurile ning vastandub sellele. Tulemuseks saama hulga vihaseid Eestis elavaid venelasi. Lahkuma me neid sundida ei saa, eestikeelses keskkoolis õppima sundida samuti mitte, keskharidus ei ole kohustuslik ning suurem osa ei saaks eestikeelses gümnaasiumis hakkamagi. Harimatute venelaste hulk kasvab, kriminaalide hulk kasvab, probleemid ainult suurenevad.

Venekeelse elanikkonnaga on olnud probleeme juba aastakümneid. Suur osa neist ei ole tööturul konkurentsivõimelised ja noored, kes tahavad läbi lüüa, peavad topelt pingutama. Kui mõtleme, kui raske on eestlastel ja lisame juurde keele- ja rahvusebarjääri (paljud tööandjad viskavad kõik ru-lõpulise emailiga saabunud CV-d prügikasti, andmata venelastele üldse võimalustki).

Dialoog puudub. Meid ei huvita riigina, mida nad tahavad või mis probleemid neil on. Samuti õhutatakse pidevalt vaenu eestlaste ja venelaste vahel. Küüditamised, sõjad, ebaõiglus: praegusel põlvkonnal ei ole sellega midagi pistmist, pealegi kannatasid venelased ise samamoodi. Küll aga on praeguse aja valitsusel pistmist sellega, et kohalikud venelased end vaenatuna tunnevad. Ammu oleks aeg venekeelse elanikkonna probleemidega tegelema hakata.

Ilmselt on vaenuõhutamisel oma eesmärk: ajadagi kohalik venekeelne elanikkond vihaseks, et manipuleerida seeläbi Eesti rahvast. Hirm on hea motivaator äärmuslike otuste heakskiitmiseks sundimiseks.

"Vaja on dialoogi!" Nüüd on see välja öeldud. Kui nüüd ka dialoogi ei tule ja venekeelset elanikkonda kuulda ei võeta, on see ilmselgelt taotluslik ja pahatahtlik, lausa kuritahtlik.