Esimene küsimus, mis varjatud rahastamise puhul üles kerkib, on raha päritolu, rahastamise fakt ise on järgmine küsimus, mõlema käsitlus peaks toimuma vastavalt seadusele. Mis aga puutub lobigruppide rahasse üldse poliitikas, siis kas seda pole isegi mitte võimatu välistada või eitada? Kogu Euroopas on samad probleemid. Tuleks püüda saavutada kolme rahastamise võimaluse - riigipoolne, eraannetused ja ettevõtetepoolne - tasakaalustatud vahekorras kombineerimine. See on läbirääkimiste ja kokkulepete küsimus. Seejuures on oluline nii läbipaistvus kui riigi julgeoleku huvidest lähtuv tarvilik ja piisav kontroll, et võõrriikide raha meie riigis poliitikat tegema ei pääseks.
Antud Postimehes esitatud süüdistuste puhul toetan kokkuvõttes Reformierakonna käitumist. Vastutuse võtmine ei saa seisneda tõestamata süüdistustele allumises. Ei loodud pretsedenti, et ajalehes tõestamata kaebuste esitamise abil saabki oponente poliitikast ära noppida. Kas Eesti vajab tõesti sellist pretsedenti? Oleks Silver Meikar oma süüdistustega välja tulnud enne, kui KAPO faktiliselt tõestatud kahtlustused Edgar Savisaare kohta vene FSB raha osas Postimehes avaldati, siis oleks tulnud Savisaarel pikemata parteijuhi ja linnapea kohalt taanduda. Aga kuna on selge, et keskerakondlased mitte kusagilt mitte kunagi ei taandu, siis tekiks kummaline olukord, kus nemad võiksid platsi oponentide seas puhtaks lüüa ise kaotusi kandmata. Vaevalt et see oleks normaalne või rõõmustaks eestlasi.

Skandaali ednedes on selgus tekkinud, et ainult ühe potentsiaalselt ebaseaduslikult rahastatud erakonna kollektiivne materdamine kogu meedia poolt ei ole olnud proportsionaalne. Meedia pole suutnud tõusta kõrgemale skandaali lihtkäsitlemise tasemest. See meenutab pronksimässu eelset aastat, kui ka eestikeelne meedia kuidagi tekkinud olukorda ja selle eskaleerimise meetodeid ega tagamaid ei analüüsinud. Tookordsel planeeritud võimuvahetuse stsenaariumil oli päästik, punalipud Tõnismäel mais 2006, öine vahtkond ning sõja võitja ja kangelase kaitsmine eesti fašistide eest. Kas Silver Meikar, kes 2009 kohe oma tõega välja ei tulnud, pole mitte nüüd 2012 ka lihtsalt ühe kavandatud stsenaariumi päästik? Seda küsida on vähemalt loogiline. Ka on meedia seekord läinud skandaali käsitlemiselt üle selle juhtimisele.

Eesti valitsuse ja Andrus Ansipi ründamine on toimunud 2006.-2007. aastast alates, kui Ansipit ja Laari maaliti meedias Hitleri vuntsidega. Eestlaste sõimamine vastavalt vajadusele, fašistideks venekeelse elanikkonna tarbeks või orjadeks eestlaste eneste demoraliseerimiseks, on kogu aeg toimunud. Seda võib kokkuvõtlikult nimetada lotilismiks, a la Lotila. Võta rahvalt ära väärikus ja ta on kerge saak. Samuti riigi, Riigikogu jt. riigi institutsioonide ning valitsuskoalitsioooni pidev sõimamine kommunismilaadseks diktatuuriks, valetavaks ja varastavaks pätikambaks, rahvavaenlasteks, on seesama lotilism. DELFI avaldab piiramatult lihtsalt räuskavat keskmeediat. Näiteks Jakko Väli : "Orjarahvas suudab ennast hävitada ka iseseisvuse tingimustes". Keskmeedia kulunud valitsusevastase võitluse loosungid on: Ansip on riigi põhja viinud (Põhja-Korea tasemele), rahva paljaks varastanud ja lapsed nälga jätnud. Kas see peab tõesti eesti rahvale peale minema?
Mis puutub orjusse, siis see võib olla mentaliteet või seisund. Eestlased pole kunagi mentaliteedilt orjad olnud, läbi sajandite kandis eestlast põlistalu, ta on alati olnud mentaliteedilt vastutav omanik. Ei olnud eesti talupoeg feodaalide poolt rohkem rõhutud kui talupoeg Euroopas. Vene stiilis pärisorjus kestis alla sajandi, 1739-1816. Esimesel võimalusel ostis eesti taluperemees oma talu vabaks ja päriseks. See on kindel märk vastutuse võtmisest, s.o. vaba inimese märk.

Nüüd on professor Rein Raud valitsuse (ja Eesti riigi?) üheselt paika pannud: vastutamatud s.o. moraalsed värdjad (Eesti Päevaleht 29.10.2012). Tähendab, ma vabandan, professor on jõudnud kõigile teada Jaan Kundla tasemele. Tema väiteid: „Võim valdab vaba mõtte tasalülitamise mehhanisme perfektselt. Eesti riigis võib osta seadusi ja hääli. Me oleme kommunistlikus süsteemis tagasi“ ei võta ma vähimalgi määral tõsiselt. Olen kindel, et seaduste ja häälte ostmise jutt on puhas vale. Ja vaba sõna saavad meedias praegu kasutada ju peaasjalikult ainult oponendid. Eriti iseloomulik on siinkohal kevadine Ivan Makarovi kõrvaldamine Vikerraadio eetrist ainult keskerakonna „vaba sõna“ tsiteerimise eest. Samas Juhan Kivirähk väljendas ennast sealsamas tol ajal sõnadega „küürakat (Ansipit) parandab vaid haud“ ja praegu peab ta ju iga nädal seal jutlust eesti valitsuse rahvavaenulikkusest. Ma ei saa aru, milles on professor Raua probleem, kui välja jätta see, et tema arvates ei ole võimul õiged jõud?

Eestis kordub seesama nähtus, mis 1940 - teatud rühm vasakharitlasi vastandub Eesti riigile ja valitsusele sama palju, kui see toimus 1940. See on vabale Eestile ohtlik, kui selliste leppimatute vastandumiste korral endale aru anda ei soovita, vastupidi, järgmine samm on massimanipulatsioonikatsed rahva peal. Retoorika kõlab üsna samas stiilis kui 1940 retoorika, et „eestlased on kurnajate tõttu kirjaoskamatud ja näljas ja lapsed otsivad toitu prügikastist“. Marju Lauristin kirjutab, et Eesti on suure prantsuse revolutsiooni eelses seisundis, s.o. et Eestis on primaarsed riigi tohutud siseprobleemid. Juunikommunistid arvasid sama 1940. aastal. See oli kõige rängem valepositsioon, mis võis tol ajal olla. Eesti probleem oli ja saatuse määras strateegiline üksiolek, asumine Euroopa ja Venemaa vahel justkui eikellegimaal.

Vaba Eesti ei ole iseenesestmõistetav, sest Eesti on väga väike siin võimsa idanaabri külje all ja idanaabri luure- ja mõjutustegevus on professinaalne, see valdab vaba mõtte tasalülitamise ja masside kollektiivse mõtlemise suunamise mehhanisme tõepoolest perfektselt. KAPO andmetel on FSB agentide värbamisel kordades aktiviseerunud. Eesti vabadus 1918 sai võimalikuks ja on täna võimalik vaid niivõrd, kuivõrd me oleme vastutavad kodanikud. Eestlaste tugevus oma riigi loomisel 1918 seisnes vastutavate omanike - taluperemehed ja nende pojad - s.o. vabade inimeste prevaleerimises sellel maal. See on meid senimaani kandnud. Kui me lakkame vastutamast, siis lakkame olemast vabad inimesed ja siis võib juhtuda halvim – võõrvõim.

Edward Lucas kirjutab Postimehes: „Eesti jaoks pole suurim oht Vene sõjavägi, vaid naaberriigi teistsugused taktikad – äärmuslastega manipuleerimine, Eesti poliitika rahastamine ning avaliku arvamuse mõjutamine“ (Postimees 04.07.2012). Kui rünnatakse faktiliselt edukat ja, ma rõhutan, ausalt Eesti riigi huve teenivat, oma vastutust tundvat ja kandvat valitsust, siis vastus on kindlasti, et osalt just edukuse ja õigete strateegiliste positsioneeringute tõttu, mis on kindlustanud rahva usalduse.
Eerik-Niiles Kross rõhutab Postimehes (23.10.2012) riiklikke strateegilisi positsioneeringuid ja strateegilist poliitikat EL ja Venemaa suunal: „Eesti välispoliitika on paratamatult väljumas mugavusvööndist ja muutumas ellujäämisküsimuseks.“ Ta kirjutab muuhulgas: „Eesti piiri taga pulbitseb Putini Venemaa, kelle eesmärk on pehmete (aga kui vaja, ka muude) vahenditega NSV Liidu laadse moodustise taastamine ja oma mõjusfääri laiendamine.“

Nii et Eesti riigi põhiline probleem, vaade tulevikku, visioon, väljakutse ja ellujäämisküsimus praegusel ajahetkel on õiged strateegilised valikud. Me peaksime rahvana täna niisama palju oma vaba riiki hindama ja kaitsma kui esiisad 1918-1920, kui meie ise 1988, kui 800 000 inimest kinnitas südame sunnil oma Eesti Vabariigi kodakondsust. Lähema kümne aasta võimalik perspektiiv, Putini Venemaa, ei jäta meile võimalust mitte vastutada, mitte omada eesmärki olla vaba rahvas vabal maal. Ja seekord sooviksin südamest, et kaugelt pikemaks ajaks kui see kakskümmend aastat, mis on tänaseks juba möödunud.