Vastuseks õnnetule mehele: tutvumine ei tähenda veel abielu!
Tänast lugu ajendas mind kirjutama ühe õnnetu mehe pihtimus või õigemini kümned ja kümned kommentaarid sellele loole. Mõistsin, et ega mu endagi südametunnistus patust päris puhas ei ole. Ausalt öeldes mõistan nii autorit kui ka neid, kes kommentaarides teda pihuks ja põrmuks purustavad. Mõlemal poolel on omajagu õigus. Kokkuleppele aga vist siiski ei jõuta.
Veel viis aastat tagasi oleks minugi suhtumine autorisse pisut teine olnud. Pole mõtet varjata, et omasin ja oman siiani kontot tutvumisportaalis. Ja kuigi minu kontol on selge märge, et ei otsi suhet, tuli pakkumisi nagu Vändra saeveskist laudu. Miks? Küllap inimeste pealiskaudsus on üks esimesi põhjuseid. Pealegi, inimene söövat ju silmadega - aega sul siis veel sealjuures lugeda!
Vastan ilusti-kenasti, et kallis mees, ma pole enam vaba või, et sorry, ei otsi tõsist suhet. Ja siis hakkan saama - sõimata loomulikult. Ühe hetkega on minust saanud lits ja kaabakas, alatu õnneotsija! Ei noh, tänan väga, lisage mu iseloomustusse, kui elu kergemaks teeb. Ja olge õnnelikud, et mind kohe “läbi nägite”! Puhas vedamine ja teie võit. Aga miks küll te mind ka edaspidi oma kirjade, kommentaaride ja muu jamaga pommitate? Nutt ja sõim vaheldumisi, blokk peale, blokk maha.
Inimene võiks ikkagi osata väärikalt kaotada. Saaksime mõlemad vähem haiget. Lihtsalt mõtle mees, kui paljudele naistele oled sa ise elus eitavalt vastanud. Ja millistel põhjustel. Kui selleks on olnud vaid sinu “üliarenenud ilumeel”, siis vabanda väga, aga tõenäoliselt olen ma sind lihtsalt teolt tabanud ja paras sulle. Kui aga meenub teisigi põhjuseid, siis võimalik, et mõistad ka mind.
Ära hala ja kaeble, kui raske sul on. Tead, usud või mitte, minul on ka. Aga mina olen õppinud, et oma nõrkust ei pea kogu ilmale näitama. Ilmselgelt me sinuga ei sobiks. Samas lohutuseks, naisi, kellele hella hingega mehed meeldivad, on küll ja küll. Lihtsalt ürita, no kas või pisut, oma kirjades seda masendust pisut tagasi hoida. Ma olen üsnagi kaastundlik inimene. Oma kümnes kirjas võin teist ikka ja jälle lohutada. Aga kui sa mu soovitusi isegi märkama ei tee ja ka kahekümnendas kirjas ikka veel sellel samal teemal jahud, et kui alatu su eelmine naine oli, viskab mul ilmselt üle. Edaspidi olen ka mina sinu silmis alatu.
Asjalik mees uurib ikka enne veidi teise tausta. Pole paha mõte, sest põrsast kotis ei osteta. Aga jällegi, tuletan meelde, sa pole laadal. Ära esita mulle täitmiseks ankeeti. Küsimustele a`la kui mitu meest on olnud, mitu last, millega tegelen jne ma ikkagi vastan. Paraku kui küsitakse, milline, kui suur, kas eraomand, pangalaenuga, on mu elamispind või milline on mu kuu sissetulek, muutub asi vähe imelikuks. Enamus ametnikkegi ei esita mulle selliseid küsimusi!
Kuigi mõned mehed arvavad, et hirmus kaval nõks naise tegeliku vanuse teada saamiseks, on tema lapse vanuse küsimine, pole see alati nii. Mind valdab pigem paanika - mingi pedofiil äkki!?
Lõpuks, pärast vaevarikast tutvumist, kui ma olen pika lunimise peale nõus ikkagi mehega kohtuma, ei maksa teisel unustada oma lubadust. Olla vaid sõbrad. Kas mäletad, see oli sinu enda soov, sest ”minuga olevat ju nii huvitav vestelda”. Ära solvu, kui kohvitassi eest ise maksan, sõbrad teevadki nii. Ära vihasta, kui tunnikese järel lahkun, üksi. Sõbrad teevad ka seda. Ja juhul, kui oled oma kontole eelnevalt hoopis võõra pildi sokutanud, ei maksa minu peale karjuda hetkel, mil kohvikust minema marsin. Ei midagi isiklikku, sest see ei ole ju minu jaoks tegelikult sina.
Viis aastat tagasi nägin ma neid asju nii oma mätta otsast. Näen pisut nüüdki. Aga oskan ka vähe teise poole pealt piiluda. Sest minu elus on keegi, nii uskumatu, kui see tundub, tänu portaalile. See, et me aga kumbki seal suhet ei otsinud, teeb asja ausaks, aga samas veelgi imelisemaks.
Aga sina, kes sa otsid kaaslast, oled siis mees või naine, püüa mitte sattuda paanikasse ja võta asja rahulikult. Elukaaslase leidmist ei saa võtta eraldi eesmärgina. Keegi meist ei tea, millal see juhtub. Leiad sa ta portaalist või tänavalt, järgmise nurga tagant. Seniks lihtsalt püüa jääda iseendaks, kirjuta nii, nagu räägiksid parima sõbraga, aga ära püüa jätta endast mingitki muljet. Ole sina ise, oma rõõmude ja muredaga, soovitavalt püüa ikka esimesi ka leida. Ja mis veelgi olulisem, ära kehtesta reegleid ega nõudmisi, siis ei tehta seda ka sulle.
Sellele veel üksikule mehele soovin ma igal juhul edu. Muide, kallid naised, materdamise asemel võiksite vähemalt märgata, et mehel jagub julgust. Vaprust oma muret avalikult väljendada ja võtta vastu kogu see laviin sõimu!
