Vastukaja: üksiku vanainimese jaoks võib lemmikloom olla ainus seltsiline

Keegi avaldas arvamust, et vanainimene ei tohiks pikaealisi lemmikloomi võtta. Mõneti võib muidugi kirjutaja mõte õige olla, sest kui vanainimene ära sureb siis jääb tema lemmikloom kass või koer ilma omanikuta. Küllap sellisele olukorrale ka mõistlik lahendus leitakse, aga lemmikloom peab vanainimesel ikka olema kuna see võib olla tema jaoks ainus seltsiline elus ja seda me talle keelata ei saa.

Vanainimesele me küll lemmiklooma pidamist ära keelata ei saa ega tohi, kuna see kiisu või kutsu võib olla tema ainus sõbrake ja päikesekiir tema elus, kui ta juhtub üksik olema. Mõnel inimesel lapsi pole ja kui naisel mees või mehel naine on meie hulgast lahkunud, siis on see üksik inimene ju päris üksik. Iga vanur ei soovi ka hooldekodusse või pansionaati elama minna kui tal on kas oma maja või korter ning kui inimene suudab omal jalal käia ja saab omadega ise hakkama.

Näiteks minu ammune hea tuttav proua Vändras koos abikaasaga peavad kassi ja naine ütleb ikka, et kass on hea sõber, kes tuleb magama voodisse keha peale ja otsib kehal haige koha üles ja masseerib seda. Hommikul pidi kass olema parem ärataja kui äratuskell, sest hommikul teatud kellaajal hakkab kass häält tegema ja tahab õue laskmist saada. Kindlasti on ka neid vanainimesi, kel peale kassi või koera kedagi polegi ning siis on ju tore, kui tal on vähemalt koer, kellega õues jalutamas käia (kui koera poleks, kellega jalutama minna, siis vaevalt, et vanainimene viitsib ise jalutama niisama minna) või kass, kes nurru lööb ja vanaduspäevadel seltsi pakub.

Kui vanainimene juhtub ära surema, siis leitakse kindlasti mõistlik lahendus ka temast maha jäänud lemmiklooma osas.

Fotol on juhuslik koer.