Värviline hinnasilt ei tähenda veel allahindlust
Poeriiulitele paigutatud kaupadest jäävad keskmisele ostlejal paratamatult rohkem silma need esemed, mille hinnasilt on tavalise, mitte midagi ütleva valge asemel erksavärviline. Kohati see tundub lausa karjuvat "Osta mind! Ma olen märkimisväärselt soodsam!" - tegelikkus on aga hoopis teine.
Pigem omab värviline hinnasilt sümboolset tähendust inimesele, kes ei vaevu järele uurima, kas tegelik allahindlus ka eksisteerib või mitte. Muidugi, kui 5- või 10-sendiline vahe alghinnaga tähendab konkreetse ostja jaoks hiigelvõitu ning edukat säästmist, siis on loomulikult allahindlus olemas. Ratsionaalne tarbija peaks siiski hoiduma impulsi ajel ostmast ning muude toodetega võrreldes jõudma järeldusele, kas ostu tagajärjeks on kokkuhoid või mitte.
Mõistagi võiks öelda, et selline poeskäik poleks enam "poeskäik" - kui peab mõtlema, kaaluma ja reaalselt arvutama. Miski tundub sellise ostlemise juures valesti olevat, näib just kui kaoks tegevusest nauding. Ning see ongi eesmärk, miks hinnasildid on värvilised, miks reklaamivad õlut siredasäärse blondi naise pildid, miks poe kõrval olev ventilatsioon just grillkana lõhna nii tugevasti eritab - see kõik on mõeldud ostja tähelepanu hajutamiseks, et ta jätaks oma raha just sellesse, hajutavasse poodi.
Kuigi inimesed peavad kõikide nende teadmiste omamist "tavaliseks", siis ikka ja jälle ostavad nad asju, kasutades ettekäänet "aga soodukas oli", kuigi tegelik rahaline võit on olematu. Suurem tähelepanu kaupluses viibides tähendab kokkuvõttes rahalist võitu, sest ostmata jäävad asjad, mille järele sinna algselt ei mindud. Olgu siis silt valge või kollane.
