Vanemate eneserahuldamine laste arvelt algab juba lapsele nime panekust

Hiljuti oli siin juttu sellest, kuidas lapsevanemad rahuldavad ennast lapse “eliitkooli” saatmise teel, ent see on mõnedes peredes tegelikult juba järjekorras teine faas.

Teisipäeval riivas bussipeatuses mu kõrva kolme väikse tirtsu jutt. Bussi nähes hakkasid nad kiiresti telefoinumbreid vahetama, ent selleni ei jõutudki, kuna tüdrukud alustasid numbrite vahetamist valest inimesest.

See väike armas tüdruk veeris oma nime: “L-i-i-s-e-t-tk, keskelt tzetiga, ühe i-ga ja lõpust e-ga ja kahe t-ga ka.”

Nende laste vanus oli võib-olla 8-9 aastat ja juba oli nende eluke tehtud raskeks.

Täiskasvanud nimepanija ütleb ilmselt ülima uhkuse ja rahuldustundega välja selle “meistriteose”, ent selle kandjale jääb eluks ajaks või kuni nimemuutmiseni selline nimi nagu ta seal bussijaamas püüdlikult veeris.

Jääb mulje nagu laps ei olekski inimene, vaid mõni vallasasi, mida vajadusel putitada ja nimetada nii, et vanemad võiksid särada nagu superstaar või Angelina Jolie punasel vaibal.

Veelgi hullemaks teeb olukorra nimepanijate fantaasia, mille abil topitakse võsukeste nimedesse hulgaliselt võõrtähti (näiteks Crystel-Lizette). Võib kihla vedada, et sellise stiiliga nimed toovad nende kandjatele palju ebamugavusi.

Arusaadav, et kuidagi tahetakse eristuda n-ö tavalisest nimedest, aga samas, kas see erilisus ikka kaalub üle eluaeg kestva nimetähtede aeglase dikteerimise?

Tavalised nimed ilma igasuguste peensusteta on ka väga stiilsed, ilusad ja samas mugavad. Ka nimede puhul kehtib ütlus, et lihtsuses peitub võlu!