Valus dialoog traumapunktis

Sattusin täna keskpäeval Ida-Tallinna keskhaigla traumapunkti. Ootasin järjekorras ning olin sunnitud pealt kuulama ühe kodutu mehe ja meditsiiniõe vestlust.

Kodutul oli jalg kipsis ja enne haiglast väljasaamist mässis õde ta jala soojalt sisse. Esmalt pandi kipsjala otsa villane müts, siis mingi suurätik ja sinna peale mitukümmend meetrit side. Oli näha, et kodutu ei kippunud haiglast välja, õues oli 12 külmakraadi. Õde laenutas mehele kargud, selleks oli aga vaja aadressi.

Õde: “Kus sa elad? Mis ma panen aadressiks?”
Mees: ”Pane Järvevana tee…”
Õde: “Mis number, kus?”
Mees: “Pane Järvevana tee, see ongi…” Kui mees siiski leiutas ühe Viljandi aadressi, julges ta lõpuks öelda: “Aga karkudega ei saa ju pudeleid korjata…Kuidas ma kipsjalaga, see on ju nii raske…”
Õde: “Sõbrad korjavad siis…”
Mees kogus end natuke ja siis purskus: “Palun pane mind haiglasse!”
Õde raputas pead.
Mees: “Palun… Muidu ma lähen kuhugi mujale traumapunkti ja ütlen, et luu on katki…”
Õde sidus rahulikult jalga.
Mees: “Ma tahan haiglasse…”
Kui jalg seotud, tuli tema juurde üks meestohter. Tal oli käes kuum puljongitass ning terve virn kergemat söögipoolist: rukkileivakesed, küpsised… ”Näe, söö ilusti,” ütles arst.
Kodutu mees võttis kõik vastu ja sirutas välja oma kipsjala. Seal peal oli kleeps: “You are wonderful.”