Valitsuse kukutajatel soovitaks järele mõelda, mida te ikka tahate
Kärarikkad koosolekud, Harta 12 ja muud viimasel ajal tähelepanu köitnud ettevõtmised Eesti elus – kõike seda kuulates ja lugedes tekib tahes-tahtmata küsimus – mis nüüd siis ikka lahti on?
Kas oleme me tõepoolest oma poliitikaga sellisesse seisu jõudnud, kus ainsaks väljapääsuks on revolutsioon ja võimulolijate mahavõtmine ning vaata isegi et vangipanek või hukkamine? Küllaltki paljude inimeste arvates, otsustades miitingutel lehvitatud plakatitele kirjutatud üleskutsete järgi nii see nähtavasti ongi. Nii et käärime aga käised üles ja asume asjale kallale. Ega Toompea seltskond, kui asi tegelikuks läheb, rahva vastu ikka ei saa.
Paraku, kui asjasse pisut sügavamalt süveneda tekib hingesse väike kahtluseuss – kas kõik ikka on nii lihtne, nagu miitingute eestkõnelejad ja juhid püüavad inimestesse sisendada. Kas me elu, kui loosungitele tegudega järgneda, läheb ikka paugu pealt paremaks? Kaheldavaks teeb vabariigi juhtkonna mahavõtmist taotlevatele loosungitele reaalse järgnemise otstarbekuse paraku asjaolu, et nendes loosungites puudub üks väga oluline asi – nimelt teave, kes ikka on need inimesed, kellega mahavõetud tuleks asendada. Maha võtta ja üles puua on lihtne, aga mis edasi saab? Üldsõnaline jutt, et asendajad peavad olema ausad inimesed on lihtsalt loba, sõnademulin millel õieti mitte mingit sisu ei ole. Antud juhul tahaks konkreetselt, nimeliselt teada, kes on revolutsioonile üleskutsuvate isikute arvates need inimesed, keda tahetakse näha uute võimuorganite koosseisus et otsustada, kas nende kvalifikatsioon ja kogemused on ikka küllaldased et edukalt riiki juhtida. Ja kes on see, kes garanteerib, et uued inimesed võimule saades on ikka tõesti paremad ja ausamad kui endised olijad?
Päris kindlati võib aga väita, et ainult aususest ilma riigi juhtimiseks vajalike teadmiste ja oskustete ilmselt ei piisa. Oskusest miitingutel käratseda siin abi ei ole. Tuleb ju riigi valitsemisel tegemist teha mitte ainult kallite kaaskodanikega, vaid ka igasuguste välismaiste asjameestega ja on enam kui kindel, et nende hulgas sulidest puudu juba ei tule. Ja kui arvestada, et võimul on omadus inimesi rikkuda, siis milline on garantii, et näivalt aus inimene jääb ausaks ka siis, kui ta ausus tõsiselt proovile pannakse?
Tahes-tahtmata meenub ühe tuttava pearaamatupidaja kunagi lausutud sõnad, et kui tekiks olukord, kus ta peab valima endale kaastöötajaid, siis tema eelistab küll ennem koostööd targa suli kui üdini ausa lollpeaga, sest seda suppi, mida viimane võib keeta ei suuda mitte keegi kurat ära süüa. See oht, et miitingutel kärarikkalt esinevate kõnelejate puhul on tegemist kas karjeristide või tavaliste, kergesti manipuleeritavate lollpeadega , ei ole sugugi välistatud.
Nii siis juhtuski, et kõike ülaltoodut analüüsides, otsustas käesolevate ridade kirjutaja harta 12-le allakirjtanutega mitte liituda ja ka miitingutele mitte minna, sest karjuda lihtsalt karjumise pärast, ilma selgelt väljendatud eesmärgita pole ilmselt mõtet. Valitsuse kukutajatel soovitaks aga järele mõelda ja selgelt välja öelda, mida te siis ikka tahate. Kas ainult ise, ilma selleks vajalike eeldustete riigikokku pääseda, või lihtsalt lõbu pärast valitsust kukutada, ilma sellele mõtlemata, mis edasi saab. Seni kuni te ei suuda oma eesmärke selgelt ja arusaadavalt sõnastada, ei saa teid tõsiseltvõetavateks vaimuhiiglasteks pidada.
