"Olin neil valimistel Põhja-Tallinnas asuva valimiskomisjoni liige. Teadsin, mis mind oodata võib, kuid läksin hea meelega uut kogemust saama.

Hundikoobas võttis mind hästi vastu. Keskerakondliku toiduahelaga seotud inimesed tegid pühendunult rasket tööd, pühapäeval inimlike võimete piirini: kella kaheksast uue päeva esimeste tundideni.

Nägin, kuidas valimislehtede ainsate tühjade allkirjakastide taga olid vaid eesti nimed. Nägin, kuidas kollektiivselt mobiliseerunutena veeti kasvõi hambaidpidi trepiastmetest üles sante ja raukasid. Neid kästi. Käskijad ju teavad ja oskavad.

Tihti esitati dokumendina punane Vene Föderatsiooni pass, hiljem leiti kusagilt üles ka Eesti elamisluba ja keskerakondlik reklaam. Paluti abi, et mis see number ikka oli. Abistajaid leidus. Just majast väljas, ukse juures, roheline Keskerakonna kleepsuga apelsine täis kott kaenlas. Isegi politsei ei ajanud neid minema - lubatud! Töötavad, eks.

Käisin 2 eesti ja 23 vene kodus, päris vanakeste ja invaliidide juures. Mind õnnistati, püüti suudelda, tänati (päriselt) pisarsilmil, et tulime. Neile oli see eluküsimus: meie omad on ohus. Šampusejoomisel peale häälte lugemist osaleda ei suutnud.

Kuidas küll oleme me jõudnud tänase päevani, kus Tallinna linna juhib sisuliselt Jedinaja Rossija? Kultuuri- ja haridusküsimustega tegeleb kurjategija, kelle süü lihtsalt kinni mätsiti ja kes käib Naši laagrites juhiseid saamas?

Kuidas teeb ühe parima tulemuse avalikult Eesti riiki vaenav inimene, Riigikogu liige, kes avalikult ja välismeedias eesti rahva ja keele surma ja hävingut kuulutuab? Nüüd ma tean.

Kas tõesti peab jälle midagi väga traagilist juhtuma, et rahva eneseteadvus ärkaks ning oleks piisavalt sisu ja uhkust olla oma maal ise peremehed? Et inimesed ei oleks kommunaalselt müüdavad, et julgetaks võtta vastutus ja teadmine, et ka vigu võib teha, me oleme kõik inimesed.

Tsiteerides klassikuid: ära küsi oma riigilt, mida on ta sinu heaks teinud. Küsi, mida oled sina teinud oma riigi heaks. Mitte miski ei ole ju iseenesestmõistetavus. Väärtustame ja väärime siis oma riiki."