Vali mind! Aga kehv valik on

Inimest eristab loomast tema teadlik otsustamine ja tegutsemine ning vastutusvõime oma tegudega loodud tulemuse ja sellega kaasnenud tagajärgede eest. Ehk mõtlev inimene teadvustab endale, et plaanitav tegu loob tulemust(i), mis üheaegselt võib endaga kaasa tuua ka soovimatuid tagajärgi. Inimene, kes on küllalt haritud ja vastutustundlik teab, et see kes otsustab see ka vastutab. Ehk kui sa otsustad millegi üle, siis pead sa ka looma süsteemi, mis tagaks tagajärgede tekkimisel kompensatsiooni. Rõhutan, et eelnev käib mõtleva inimese kohta.

Ma olen mitmete juhtivate riigimeestega kõnelnud ja küsinud, et milline on see Eesti, mille nimel me pingutame? Kuna erinevatel inimestel on diametraalselt erinevad seisukohad tuleviku Eestist, siis on mu järgmine küsimus, et miks ei tehta unistuste Eestist mudelit? Ehk, miks ei looda kujutlust sellisest Eestist, mida me soovime näha 5, 10, 50 ja 100 aasta pärast.

Seni olen saanud vastuseks pisut sogase ja ähmase keerutamise, mistõttu on jäänud mulle arusaamatuks, et kas minu mõttekäik tundub vestluspartneri jaoks ebaoluline või ei suuda ta saada aru, millest ma räägin.

Minu loogika järgi on nii, et kui keegi soovib saavutada midagi oma elus, siis ta peab ennekõike oma eesmärgi enda jaoks sõnastama, kirja panema ja parimal juhul ka kõva häälega välja ütlema.

Pingsat mõtisklused sellest, et miks meil ei ole riiklikul tasandil kompleksset kujutlust oma unistuste Eestist, ei andnud tulemust, kuni ühe hetkeni, millal mus hakkas tekkima äratundmine, mis hiljem kujunes veendumuseks ja seejärel sai ka selle kirjatüki kirjutamise ajendiks.

Kui sa ütled selgelt ja ühetähenduslikult kõva häälega välja, mis on see, mille saavutamisele sa oma tähelepanu oled pööranud ja mille nimel sa tegutsed, siis ei saa sa enam veiderdada ega sellest taganeda. Lisaks saab selgeks, kas sa oled sobiv isik oma positsioonil või mitte. Iga su otsus ja tegu saab selge tähenduse ja tõlgenduse. Kõik võivad analüüsida, kas see, mida sa tegid viib meid sinu poolt kirjeldatud tulemile lähemale või mitte. Seeläbi on võimalik anda ka hinnanguid, kas sa oled oma ülesannetega ootuspäraselt hakkama saanud.

Sama põhjust näen ma ka sellel, miks riigikogu takistas Kaja Kallasel eetikakoodeksiga tulemuseni jõuda. Iga eetiline inimene teab, et sinu käitumine peab olema sõltuv sinu väärtushinnangutest, mitte tuultest ja tujudest ning hetkel valitsevast kitsikusest või ahnuse astmest.

Budistliku mõttelaadi kohaselt peab iga su tegu olema eetiline olenemata ajast ja keskkonnast millal sa selle tegid. Mitte aga sellest, mida sa selle teo tegemise hetkel endale õigustuseks tõid. Tegu ja tegija peab olema eetiline ajatult ja ainult siis on sul õigus sellest saadud tulemile.

President ja tuhanded arvajad räägivad, millegi paremaks tegemisest ja õigetest otsustest aga keegi ei räägi sellest, milline peab see Eesti olema, millisega me rahul oleme ning millist Eestit me oma unistustes ideaalseks peame. Igasugused määratlused nagu parem, uhkem, rikkam, edukam, iseseisvam, turvalisem, ilusam, sõbralikum, hoolivam jne on enesepettus ja silmakirjalikkus seni, kuni ei kirjeldata, mis on see -em ja -am tulemina.

Kui me tahame, et meie rahaliselt vaesed elanikud oleksid rikkamad, siis piisab kui anda igale vaesele üks sent ja ta ongi rikkam kui enne ja keegi ei saa öelda, et sa ei saavutanud, mida lubasid. Seda juhul kui me peame rikkuseks varanduslikku olukorda. Aga, kas peame ja kas see on küllaldane saavutus? Kas see ongi see, mida me tahtsime või liigitame sellise käsitluse siiski diletantlikkuseks, manipulatsiooniks ja võibolla isegi pettuseks. Nii enesepettuseks kui ka teiste petmiseks.

Enne kui ei ole kirjeldatud Eestit tervikliku ideaalriigina, kus on arvestatud kõiki olulisi tegureid, millest sõltub soovitud tulemuse saavutamine. Ma rõhutan siinkohal, et kõik olulised tegurid on ühtmoodi tähtsad. Enne kui ei ole Eestit käsitatud sellise riigina, kus eesmärgiks on inimesed ja nende heaolu, mitte jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime jne ehk eristatakse eesmärki vahendist ja vastupidi. Enne seda ei saa rahuldavast käsitusest rääkida. Olgu selleks linnapea, minister, president, teadlane või köögitüdruk, kvaliteedinõue on sama kõigile. Ainult vastutusala on erineva suurusega.

Kujutame ette olukorda kui laevakapten räägiks madrustele enne merereisi, kuidas ta ühe vöörilaua tegi nii tugevaks, et seda ei suuda purustada ükski vägi. Madruste küsimusele, et millises seisus on teised lauad vastaks ta, et ärge tegeleda ebaoluliste asjadega, vaid keskendume meie tugevustele. Sellise kapteniga laeva ei astuks ükski madrus või kui keegi oleks sinna sattunud, siis ta põgeneks sealt esimesel võimalusel. Kõik saaks aru, et selline kapten ei sobi laeva juhtima, sest tal puudub selleks igasugune õigus.

Kui riigi või omavalitsuse eesotsas on aga inimesed ja räägivad ainult rikkusest või kuulamisest, aga ei vaevu isegi samal ajal täpsustama, mida nad selle rikkuse all täpselt silmas peavad. Või kui räägitakse kuulamisest, siis iga mõtlev inimene saab aru, et kuulamisest tähtsam on sinu seisukohaga arvestamine. Kahjuks senine olukord midagi head loota ei võimalda. Sellises olukorras ei olegi põhjust imestada, miks selle riigi rahvas põgeneb.

Öeldakse küll, et rahvas on väärt oma juhte ja saite, mida tahtsite. Kui ei lähe valima, siis ära ka virise.

Selleks, et saaks valida väärilist isikut peab ka vääriline kandidaat olema valitavate isikute hulgas üles seatud. Selleks, et keegi vääriline isik oleks valmis oma kandidatuuri üles seadma peab ta tundma, et ta ka reaalselt saab osaleda otsustamisel. Kui on tekitatud absurdisituatsioon, kus ühtegi head valikut ei ole. Vanaviisi jätkata ei ole võimalik, muutuste võimalikkust ei nähta - tekibki olukord, kus rakendub reaktsioon, et valijad hääletavad jalgadega.
See on minu hinnangul tänaseks hoogustunud emigratsiooniprotsessi sisu.

Valitsejad on võõrandunud rahvast ja rahvas on võõrdunud valitsejatest. Puuduvad aated ja ideaalid. Müüte ja tabusid ei tunta või ei mäletata.
Inimeste asemel on eesmärgiks raha ja konkurentsivõime ning tahe meeldida Suurele Vennale.

Peagi hakatakse tänavaid täitma loosungitega. Vali mind, sest ma luban pikemat, magusamat, kallimat, rikkamat, soojemat, kuldsemat, odavamat, jätkusuutlikumat, konkurentsivõimelisemat, innovaatilisemat, arenevamat, infotehnoloogilisemat jne – tuleviku Eestit.

Kõik need matid võivad osutuda tõeks, aga keegi ei tea, mida see sisuliselt endaga kaasa toob. Isegi kui sellest, midagi positiivset tuleneb, siis ka selles osas ei ole keegi ütelnud, et kelle jaoks.

Kogu teksti kokkuvõtteks võib öelda, et tekkinud olukorra on põhjustanud üks kahest. Kas kellelgi kuskil on taskus võimu kurikas, millega surutakse läbi pimestamise poliitikat või ongi meie riigimeestest koosnev „eliit“ kari pimedaid ja sõgedaid, kes ei suuda näha kaugemale tänasest ja parimal juhul homsest päevast.

Kas pole suurepärane valik? Ma tean, et paljud ongi juba valinud – teise kodumaa!