Vahetustudeng Belgias: sisuliselt tuleb meie toiduhinnad neljaga läbi korrutada

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on uus blogisari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.
Meie teine kirjutaja on Dain Maano Muru, kes õpib Eesti Lennuakadeemias neljandal kursusel lennundusettevõtte käitamist. Dain on praegu Erasmusega Belgias.

Kuna viimasel ajal on meie koolil justkui traditsiooniks saanud Erasmus ja blogimine omavahel siduda mõtlesin, et teen ise ka selles käe valgeks.

Igatahes, nädalavahetus, mis eelnes lennule oli lihtsalt uskumatult tegus. Reaalselt tekkis tunne, et 24 tundi ööpäevas ei ole piisav kõikide asjade tegemiseks ja kõikide kallite inimestega koosolemiseks. Kuidagi pressisin siiski läbi. Kott sai küll kiiruga pakitud 1,5 tundi enne bussiga Tallinnasse minekut, ning lõpptulemusena oleksin võinud veel 10 kilo nodi kaasa vedada, kuid see väike rabistamine oli täiesti seda väärt, et natukenegi kauem Eestis olla.

Transport oli täiesti sündmustevaba. Buss Tallinnasse, lennujaamas jõudsin natuke asjugi ajada. Siis umbes 2-tunnine lend Brüsselisse ning orienteerumine lennujaamas olid suhteliselt lollikindlad. Tahad pagasit kätte saada, lähed pagasi pildi järgi, tahad rongile saada, järgid rongi pilte.

Aga jurakas on see Brüsseli lennujaam ikka küll, gate'st pagasisaaamiskohani läks umbes 17 minutit kõndimist. Reklaamipinnad on peaaegu ideaalselt jaotatud, poodide jaoks on resijatevoog sik-sakitama pandud, aeglasema inimestevooluga kohtades on erinevad automaadid üleval - ehk viis pluss lennujaam.

Rongiterminal paikneb Brüsseli lennujaam all. Proovisin küll jõudu piletiautomaadiga, kuid kuna peatuse täpset nime ei teadnud ning masin tahtis süüa ainult pangakaarte, jäi mulle letist ostmise variant. Umbes 11 minutit läks rongiga Mecheleni.

Hapukoort ei ole!

Mechelenis ekslesin natuke ka kuna minu printer oli otsustanud just kaartide printimise juures tahma strateegilistele kohtadele mitte panna. Ehk siis, minu kaart koosnes kõikidest muudest tänavatest, välja arvatud nendest, mida mul oli vaja üles leida. Küsisin rongijaama piletikassast omale uue kaardi, kõmpisin natuke maad ning olingi oma stuudio juures.

Majahoidja oli väga tšill. Näitas kõik asjad korteris ja majas ette. Alustades kavandavates puhkeruumidest kuni selleni, kuidas tuletõrje elektroonilist appi kasutada. Näitas paar paremat poodi ja minu ülikooli kaardil ka ette.

Esmamuljet Belgiast pole veel jõudnud tekkida. Kuid kõik on ilus ja kole kallis küll. Sisuliselt tuleb meie toiduhinnad neljaga läbi korrutada. Näiteks liiter piima maksab 2.12 eurot ja kõige odavamad pakinuudlid 1.05 eurot. Hapukoort ka, kuramus, pole.

Igatahes vaatab, mis möll siin veel käima läheb. Vaja veel terve hunnik selliseid pisiasju muretseda, enne kui elu päris mugavaks muutub.