Vabariigi aastapäev ei jäta mind külmaks

22. veebruaril ilmus Delfi Rahva Hääles arvamuslugu kodanikust, keda vabariigi aastapäevad jätavad külmaks. Artiklis väljendati üheaegselt nii pettumust kui ka uhkust oma riigi suhtes. Samas kerkis rohkem esile kriitikat, mida toetasid ka arvukad loo kommenteerijad. Suur osa kurtis, et nad ei tunne enam selle tähtpäeva olemust. Päev, mis tähistab iseseisva Eesti riigi loomist peaks olema siiski ju pidupäev. Kuid kostub üha enam ja valjemalt rahulolematust. Midagi on siiski väga valesti me riigis ning seda teavad ka paljud. See on avalik saladus, mida „reitingust sõltuv kodanik“ avalikult tunnistama ei soostu, ent on nõus seda kõik võimalike uuringute ja baromeetritega ümber lükkama.

Meie ümber liigub iga päev inimesi, kellele jaoks Eesti riik on kõiksus aga ka neid, kelle jaoks on see ükskõiksus. Herman Van Rompuy, kes on Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja, on öelnud, et patriotism ning rahvustunne on meie kõige suurem vaenlane. Muret tekitav on selle sõnumi levik Eestis, kus viimastel aastatel on valitsus justkui rahvast kaugenemas. Võimu on teostatud ka nõnda, et see pälvib rahvalt proteste. Hea valitsemise tava juures oleks meeleavaldus kodanike äärmuslik osalusvorm ja koostöö parim meede. Viimast aga napib Eestis, sest liiga sageli on otsustajatel vaid nende „õige vastus“. Kust tuleb riigiisade arusaam, et meil on nii hea ja mujal halb? Kellega meid ikkagi võrreldakse kui kord toimub võrdlus Põhjamaade ja teine kord sootuks kolmanda maailma riikidega. See argument on kaheldav, sest vastasel juhul ei kajaks nördimus üha nooremate seas ega hääletaks inimesed jalgadega. Mõistan siiralt neid, kel ühel hetkel saab küllalt juttudest, kui hea ja korras on elu tavainimese jaoks.

Kuid tulles tagasi probleemi juurde, siis kui vihata oma valitsust, kas vihatakse tahtmatult ja näiliselt ka oma riiki? See on võimalik, ent keeruline arusaam, mille tagapõhi peitub väärtushinnangutes. Inimsuhtes on tavaliselt kaks osapoolt, kes on omavahel kontaktis. Vaba ja demokraatliku ühiskonna olemus toimib samadel alustel, kuid praeguses Eestis toimub paljuski vaid monoloog. Mind ei jäta külmaks mu riik ega pane kehitama õlgu tema aastapäev ning hümn. Vastupidi. Pigem tekivad sellised emotsioonid kui vaadata praegust valitsust ja monoloogi rahvaga, mis sunnib paljusid kaasmaalasi heal juhul vaid nõnda tundma ja halvimal ka lahkuma. Küüniline on kuulda me riigi kõrgemaid juhte vaid tähtpäevade eel ja probleemide järel paatoslikke kõnesid pidamas ja rahvast manitsema kannatlikkusele ja rahulikuks jääma samal ajal kui vastu võetakse otsuseid, mis paneks me riigi rajajaid ja vabaduse toonuid ka hauas ringi keerama.

Aga mis tähendus on riigil ja valitsusel, kui seal elavad inimesed teavad esimest ega tunneta enam teist? Valitsused tulevad-lähevad aga Eesti riik on jääv. Vähemasti peaksime me igapäevaselt selle nimel vaeva nägema. Valitsuse ja riigi vahel ei ole võrdusmärki. Sellest tulenevalt on Sul õigus vihata oma valitsust aga Sa ei tohiks mitte kunagi vihata oma kodumaad, hümni ja ka aastapäeva, mis võimaldab Sul olla vaba oma kodus. Elagu Eesti!

Head Eesti Vabariigi 95. aastapäeva!