Saatsin mitu meili ja helistasin mitu korda, kuid lubadused tagasi helistada jäid ainult lubadusteks. Kõlama jäi „vabandame“ ja see oligi kogu info!

Ootasin pikemat selgitust ja ma sain selle lõpuks ka, kui olin mitu korda küsinud/nõudnud/isegi Facebookiga ähvardanud. Kuid selgitus ei olnud see, et mida nad minu tellitud kaubaga ette võtavad, vaid ikka see, et kulleril/autojuhil, kes paki valele inimesele viis, võetakse preemia jne ära.

Muidugi on raske ette kujutada kuller/autojuhti, kes ei oska paberilt aadressigi lugeda. Sel juhul töötab ta ju täiesti vale koha peal. Kuid ega mind ei huvita see, kas autojuht saab karistuse või lastakse lahti. Mina tahaksin ikka eelkõige teada, millal ma saaks oma paki kätte.

See kõik paneb mind mõtlema, et kas see „Vabandan“ on mingi uus moesõna ja uuema aja eetika ning viisakus näeb ette, et mingit selgitust ei peagi järgnema.

Et siis nii: Said oma „Vabandame“ ja pead rahul olema. Aga mina olen selline rahulolematu! Ei anna mul rahu ei riigimeeste vabandused ega e-poe vabandused. Ja nii ma siis näen vaeva enda maharahustamisega ja leppimatuse mahasurumisega.

Kas ma olen nüüd siis mingi eriline vingats? Ma ei taha „laipasid“ – me kõik eksime ja vaesel aadressi lugemis oskuseta autojuhil on ka ehk pere, kes tahaks, et pereisa käib tööl ja saab palka ja preemiatki.

Mina tahaks, et midagi ette võetaks ja väheneks võimalus, et täna õhtul ei oota keegi teine oma saadetist ja ei loe netist et „kohale toimetatud – IGOR“.

Mina lihtsalt kujutan ette, et kõigil on vastutustunne ja oskus selgitada olukorda avatult ja ausalt.

Ja vaatamata sellele soovin häid e-poe oste jõuludeks ja häid e-valimisi valimisteks.

Vabandusteta.