Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Vabaduse laul ja minu inimesed

 (31)
Vabaduse laul ja minu inimesed
Vabaduse laulFoto: Ilmar Saabas

Kasutan võimalust, millele viitas oma „Vabaduse laulul“ peetud sõnavõtus 20. augustil 1991. aastal sündinud Ott Ilves ja kirjutan millest mõtlen mina, peale „Vabaduse laulu“ ja sellele järgnenud kriitikat.

Lennart Meri on öelnud: „Laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi.“

Rõõm on näha, et Eestis on väga palju inimesi, kes vähemalt vabaduse ja eestlusega seotud asjades suudavad veel südame häält kuulata ning tähtsustada oma rahvust. Jutt käib 20. augustil Tallinna Lauluväljakul toimunud kontserdist „Vabaduse laul“ ja selle vastukajast.

Kurb, et Eesti Iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva tähistamisest sai rahvast ühendava sündmuse asemel pettumuse ja netivaidluste allikas. Korraldusest ei hakka siinkohal pikemalt rääkima, sest lastelt sissepääsul limonaadipudelite konfiskeerimine ning õllemüük on oma vastukaja juba leidnud. Midagi pidi sisuga väga valesti olema, sest sellist kriitikatulva ühe ürituse kohta ei tule Eesti lähiajaloost kohe pähegi.

Reklaamidest jäi mulje, et tegemist on kahekümne aasta taguseid aegu meenutava sündmusega ehk vabaduse lauluga - lauluga, kus iga eestlane on osaline. Loomulikult pidi kava lugenud inimesele olema selge, kuhu ta läheb ja kes seal esinevad, aga samas oli kummaline, et peo lõpus toimuma pidanud ühislaulmine viimasel hetkel kavast kadus. Tegelikult sattusid inimesed popkontserdile, mida paljud on võrrelnud Õllesummeriga. Osa lauluväljakul esinenud artiste olid sellele päevale sobivad – näiteks Jarek Kasar ehk Chalice. Tema „Minu inimesed“ oleks au teinud mistahes taasiseseisvumispäeva üritusele. Samuti olid omal kohal Kerli lauldud „Eesti muld ja Eesti süda“ ning Mari Kalkuni esitatud Eesti hümn, kuid need kolm lugu jäid kahjuks ainsateks isamaalisteks lauludeks.

Mitmed vähem tuntud või noored Eesti artistid said võimaluse end näidata nii suurele publikule, see on korraldajate poolt tore žest tõsta noorte lauljate tuntust, sest selline kontsert on artistile tulevikus kindlasti hea „müügiargument“, aga seda võiks teha nii, et hundid söönud ja rahvas rahul oleks. Tavalisi popkontserte ja summereid on Eestis piisavalt, 20. augustil ei peaks lauluväljakul toimuma üks nendest.

Sellisel päeval „Eestlaste Südame kodus“ kontserti korraldades tuleks korraldajatel mõelda ka neile, kes ei ole „sinu inimesed“ või sihtgrupp. Mõelda tuleb kõigi eestlaste peale ja arvestada sellega, et enamusel meist on tekkinud 20. augustiga seotud traditsioonid ja ootused ning soovitakse laulda ja teha seda kindlasti oma emakeeles. Mõtlema paneb sotsiaalmeediast läbi käinud võrdlus jõuludega, nagu jõulude ajal lauldakse jõululaule, tuleks ka 20. augustil laulda ärkamisaegseid laule.

Loomulikult võiks laulda ka hetkepoppi, kuid see ei tohiks domineerida ning üritus peaks jääma kohaks, kus tänased noored saavad koos oma sõprade, vanemate, naabrite ja kaasmaalastega laulda eesti keelseid ja -meelseid laule. Läbi selle tekiks neil noortel tõenäoliselt veelgi suurem emotsionaalne side Eesti, oma kodumaaga, mis jääb südamesse ka kodust kaugel viibides.
Jäi mulje, et „Vabaduse laulu“ korraldajate soov oli eristuda, olla alternatiivne. Minu meelest võiks Eesti alternatiivsus seisneda just selles, et aina multikultuursemaks muutuvas maailmas oleks meil Taasiseseisvumispäeval üks rahvast ühendav öölaulupidu või kontsert, mis on vaimult ja sisult rahvuslik.

„Märkamisaeg“ kui eeskuju

Teeksin ettepaneku iga 4 või 5 aasta järel taasiseseisvuspäeva tähistamiseks korraldada Tallinna lauluväljakul 2008. aastal toimunud „Märkamisaega“ eeskujuks võttev öölaulupidu, et meenutada eestlastele neid samu väärtusi, millele mõeldes „Märkamisaeg“ 2008. aastal ellu kutsuti.

Märkamisaeg oli hea näide, kuidas ühendati ärkamisaegsed lood ja tänapäevasem pop- ning rockmuusika. Tolle peoga olid rahul nii lapsed, kui nende vanemad ja vanavanemad.

2008. aasta öölaulupeo peakorraldaja Margus Kasterpalu kirjeldas Märkamisaja sõnumit järgnevalt: „Ärkamisajal sõnastasime, kes on meie poolt ja kes vastu, mis on meile hea ja mis halb. Aga aja jooksul kipume unustama ja head mitte märkama. Millal sa viimati märkasid, et Eesti on vaba? Et su abikaasa on ilus? Või huvitusid meie naabrite käekäigust?“ Väga ilus ja hea missioon, mis jõudis 2008. aastal südamest–südamesse.

Usun, et selline öölaulupidu oleks sündmus, mis tooks talendid Eestisse esialgu kasvõi üheks õhtuks tagasi, sest antud peo emotsioonid on levinud Youtube vahendusel juba ammu Eestist kaugemale. Mitmed mu Eestimaalt eemal viibivad sõbrad planeerisid oma koduskäigu „Märkamisaja“ emotsioonidest kantuna just „Vabaduse laulu“ ajaks, kuid pidid pettuma. Rääkimata väliseestlastest, kes USA-st kohale olid sõitnud…

„Märkamisajal“ oli lauluväljakul alkoholi müük keelatud, aga rahva emotsioonid olid sellest hoolimata võimsamad, kui laupäeval õllevines toimunud „Vabaduse laulul“.

Üks on selge, Eesti rahvast ühendav „Rahvuslik Nokia“ on leitud. Seda tuleks nüüd lihtsalt õigesti ja õrnalt kasutada, aitamaks kaasa meie väikese rahva säilimisele ja ühtsustunde suurendamisele.
Kuna „Vabaduse laulu“ emotsioonid on värskelt meeles, siis paneks siia võrdluseks mõned lingid 2008. aastal toimunud „Märkamisajast“:

http://www.youtube.com/watch?v=XUCYcCboUVE
http://www.youtube.com/watch?v=e3BSN0P8-no
http://www.youtube.com/watch?v=qt0q65YJB3U

Kolm päeva on kritiseeritud, nüüd oleks aeg tegutseda. Kes mu mõtteid jagab, siis sotsiaalmeedia on abiks– levitame seda üleskutset ja loodetavasti jõuab rahva tahe otsustajate, rahajagajate ning 2008. aasta öölaulupeo „Märkamisaeg“ peakorraldaja Margus Kasterpalu kõrvu, või võtab mõni kodanikeühendus asja käsile. Igatahes, äriline ja rahast lähtuv mõtlemine tuleb 20. augustil Tallinna lauluväljakul pidu korraldades asenduda rahvusliku mõtlemisega.