Uute hoonete ja tehnika asemel peaks riik hakkama väärtustama inimesi
Eksitus seisneb usus, et uued hooned ja tehnika teevad meie eest kõik vajaliku ära. Usus, et uus maja lasteaia jaoks hoiab lapsi ise, remont koolimajas ja smartboard klassi seinal teevad lapsed ise targaks, et ehitised ja tehnika võivad lahendada kõik puudujäägid meie ühiskondlikus elus.
Ja sealjuures unustatakse väärtustada inimesi ja oskusi. Mis kasu on uuest majast või euroremondist, kui selle keskel pole inimest, kes lapsi kasvataks ja õpetaks? Mis kasu on smartboardist, kui õpetaja ei oska seda kasutada? Mis kasu on muuseumihoonest, kui selles töötajatele palga maksmiseks raha ei jätku?
Kuidas saab maja säilitada kultuuripärandit, ese õpetada, seinavärv tagada kultuurilist järjepidevust? Muuseumi mõte ei ole ainult esemete säilitamine, vaid pigem rahva harimine, kooli mõte ei ole pelgalt laste soojas ja kuivas hoidmine, vaid laste õpetamine, lasteaiga sama lugu.
Aga kui asja juures on õige inimene, pole kõiki neid euroremonte ju tingimata vajagi. Õige inimene õpetab nöörijupi ja puuoksa abil kah lastele pooled füüsikaseadused selgeks ja teeb arusaadavaks esivanemate tarkused. Õige inimene hoiab ja pärandab kultuuri oma mälus, oma teadvuses, teiste teadvuste jaoks.
Ainult, et õigeid inimesi jääb järjest vähemaks. Vaadake, põhimõtteliselt on õigel inimesel ka vaja sooja tuba (ei pea olema euroremont) pippi ja putru ja kuiva riiet selga. Selle ostmiseks on raha vaja. Raha on õigel inimesel vähe, sest kõigi euroremondi- ja tehnikaostuhulluste kõrval meil kultuuritöötaja palgatõusu jaoks lihtsalt vahendeid enam ei jätku. Mis tähendab, et kultuuritöötaja, haridustöötaja ja õpetaja palk tegelikult langeb - olgugi, et number võib samaks jääda.
Eestlasi ootab väljasuremine, kui me oma inimesi rohkem väärtustama ei hakka, aga tühja sest - väljasurnud eestlast jäävad mäletama suurejoonelised kultuuriobjektid, ehitised ja euroremondid. Eks ole seda tore teada?
