Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Uue naise pihtimus: mina olengi see kuri võõrasema, kes ei salli mehe lapsi silmaotsaski!

 (126)
Uue naise pihtimus: mina olengi see kuri võõrasema, kes ei salli mehe lapsi silmaotsaski!
Panthermedia, Scanpix

Olen teise ringi naine, koos elan teise ringi mehega. Minul lapsi ei ole, mehel aga see-eest on neid suisa mitu. Elame eraldi, aga aeg-ajalt ikka satuvad lapsed meie juurde ka. Mulle need lapsed absoluutselt ei meeldi! Ma ei saa aru, kuidas nii normaalsel mehel nagu minu mees seda on, on nii kasvatamatud ja nõmedad lapsed. Laste ema pooldab vabakasvatust, seega võite isegi arvata, millised need lapsed on…

Ühesõnaga, mu mure on see, et ma ei taha nendega tegemist teha. Olen seda oma mehele ka öelnud — sinu minevik, sinu lapsed, sina tegele ise! Tubli, et tegeleb, peabki! Ma ei taha mingil juhul lapsi isast lahutada, nagu ühes varasemast kirjast Naistekas lugesin, ma tahan lihtsalt elada oma elu ilma lasteta. Võib-olla kümne aasta pärast, kui need lapsed on täiskasvanuks saanud ja neist on kujunenud enam-vähem normaalsed inimesed, võin ma nendega koos jõululauas veini juua, aga praegu — tänan, ei!

Mehe soov on, et me ikka püüaksime pereidülli luua ja kodu mängida. Üritab meile mingeid koosolemisi organiseerida, perereise välja mõelda jne, et me kõik nagu üks suur ja armastav üksus ja saaksime kenasti omavahel läbi. Ta tahab lapsi külla kutsuda. Kutsugu, jumala eest! Kui ma tean, et nad on tulemas, ma lähen siis lihtsalt mujale — kinno, sõbranna poole, spaasse, jooksma vms. Tema tahab, et ma oleks kodus ja suhtleksin aktiivselt. Ma ei viitsi. Ma ei taha. Mind ei huvita lapsed, mis siis, et need on minu kõige kallima omad.

Seotud lood:

Iga kord, kui pean nendega kokku saama, võtan rahusti sisse, sest muidu tahaks ainult karjuda ja õiendada. Mis sa ronid sinna kapi peale! Ära kõõlu tooliga! Šokolaadi ei sööda meie valgel diivanil! Jalanõudega ei tulda tuppa! Nuuska nina ära, sul on koll ninast väljas! Söö porgandit või õuna, kui sul kõht tühi on, ära nõua Mäkki! Miks sa virised, ütle, mis sul häda on! Ära karju mu peale! Mine juba ükskord magama! Aga ma ei saa midagi öelda, veel vähem karjuda. Ma ju pole nende ema.

Rumal olukord, mida ma tõesti ei osanud ette näha. Ma ei olnud varem ühegi mehega suhelnud, kellel nii palju nii väikeseid lapsi on, seetõttu ei teadnud ma, et kogu see titendus mulle nii vastumeelt on. 

Andke nüüd siis nõu, kuidas ma saaksin neid lapsi vältida ilma, et mu mees minusse halvasti suhtuma hakkaks. Tema lihtsalt on kohe selline tore ja hea inimene, kes kõigile parimat tahab ja minu “kurja võõrasema” olek talle väga hästi ei sobi.