USAs õppiv Eesti golfimeister: see on mu julge unistamise ja suure tahtejõu tulemus
“Õpin teist aastat USAs, Salt Lake Citys, Westminster College’is. See on väga hea tasemega ärikool siin läänes. Minu erialaks on Sport Management ehk eestikeeli spordijuhtimine. See on tegelikult hästi lai eriala ja ei nõua minult tulevikus kindlat ametit vaid saan loodetavasti valida mitmete hulgast. Näiteks võiks saada minust mõne sporditiimi juht või spordiürituste korraldaja,” rääkis golfitšempion oma akadeemilise karjääri väljavaadetest.
Veel rääkis kõike muud kui üksluisete huvidega Mari: “Eks näis, mis tulevik toob, kuid arvan, et siin ülikoolis olen oma võimalusi tulevikuks maksimaalselt suurendanud. Näiteks olen õppinud ühe semestri inimese anatoomiat, mis on peamiselt arstitudengitele. Teisest valdkonnast on mu üheks vabaaineks lavakujundus teatris, mille võtan sel kevadel.”
“Õpe on siin väga intensiivne — iga päev käiakse koolis, tehakse koduseid töid, grupitöid, tunnid on valdavalt huvitavad ja kui käid iga päev koolis, teed kodused tööd ära, siis lõpueksamid ei olegi nii rasked või täis üllatusi. Ja seega ongi siin hästi positiivne kogukond, et kõigil on reaalselt võimalik kõige kõrgemad hinded saada. Sellest tulenevalt õpivadki enamik hindele A. Vähemalt on see hinne õpilase enda kätes, kui oled tubli ja usin, siis on see reaalselt saavutatav,” räägib Mari, kes usub, et tema ülikoolis on edu iga inimese enda kätes, sest kõik võimalused selle saavutamiseks on loodud.
Mari ei ole aga alati elanud tõelist Ameerika unistust ja tema saavutused on tulnud kõike muud kui kergelt: “Käisin esimesest klassist põhikooli lõpuni oma kodukoha koolis — Loo Keskkoolis. Gümnaasiumi osa lõpetasin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis. Unistus USAs haridustee jätkamisest tuli juba kohe gümnaasiumi alguses. On raske öelda, kust ma teadsin, et tahan teha just siin ja seda. Eks see on mu julge unistatamise ja suure tahtejõu tulemus.”
“Terve gümnaasiumi teise aasta otsisingi ülikoole USAs ning saatsin oma avaldusi laiali. Tegin ka keeleteste ja tegelesin muude dokumentidega. Lisaks käisin 2010. aastal külas oma USA tuttaval ning see muutis mind veel meelekindlamaks,” räägib Mari, kes teadis juba siis, et tahab pärast keskkooli USAs õppima asuda.
“Mingit osa ehk mängib ka see, et teadsin juba ammu, et minu tulevik saab olema spordiga seotud ja kuna USA on selles osas kõige parem näide just ülikooli tiimide ja sealt arenevate sportlaste pärast, siis tundus see just õige koht olevat. Kui aga otsustama pidi, ei olnud mul palju valikuid, kuigi olin saatnud oma avaldused paljudesse ülikoolidesse. Appi tulid hindamatud tutvused. Nimelt minu sõbra vend käis USAs juba mõnda aega ülikoolis ja sain siis temaga kontakti. Nii oli palju lihtsam treeneriga jutule saada ja üleüldine asjaajamine oli kergem. Sain peaaegu täis-stipendiumi spordi kaudu — ma mängin ülikooli tiimis golfi,” räägib Mari, kes on unistanud suurelt, näinud vaeva ja saanud paraja koguse õnne osaks.
Kui rääkida ressurssidest, mida välismaal õppimine ühelt noorelt eestlaselt nõuab, siis sõnab Mari: “Kuna sain tänu spordile suure stipendiumi, siis on mul omal jõul vaja katta ülejäänud 25% õppemaksust ning elamisraha. Viimane aga on enam-vähem sama, kui elada näiteks Tartus või Tallinnas. Tegime perega need kalkulatsioonid enne minu siia tulemist ja kuna elamine maksab umbes sama palju, siis miks mitte. Siinkohal ei saa tänamata jätta minu kahte sponsorit. Ilma nendeta ei oleks ma siin, kus ma praegu olla saan,” räägib neiu, kes on tuge saanud inimestelt, kes temasse usuvad.
Rääkides elamistingimustest ütleb Mari: “Minu elamistingimused siin on väga head — jagan korterit koos rootslasest toakaaslasega ning koht ise asub koolile väga lähedal. Siin mitme peale maja või korterit rentida ei ole üldse kallis ning toiduhinnad on valdavalt samad, mis Eestis, kohati isegi odavamad. “
Kaaludes välismaal elamise plusse ja miinuseid, arvab spordifänn: “Välismaal elamise ja õppimise plussid ületavad kindlasti miinused — sellepärast ma ju siin olengi! Plussideks on kindlasti kõva kogemus iseseisva elu näol. Alles siia tulles hakkasin omapäi elama. Iseseisev elu tekitab vastutustunde, samuti tuleb silmitsi seista igasuguste majapidamistoimingutega, millega enne tegeles keegi teine minu perest.”
“Teiseks suureks plussiks on muidugi inglisekeelne õpe. Ma ei olnud just kõige säravam inglise keele tundides juba põhikoolist peale, aga siia tulles sain inglise keele kiiresti suhu,” räägib Mari ja lisab: “Muidugi on ka see koolisüsteem on hoopis teine — paneb korralikult pingutama ja see on oluline oskus kogu eluks.”
“Samuti näed maailma, õpid olema tolerantsem nii inimeste kui erinevate uskude suhtes. Selles osas avardab võõrsil õppimine kindlasti maailampilti rohkem, kui näed natukene välja sellest väikesest Eestimaa pesast,” oskab Mari oma kogemusest maksimumi võtta.
“Kõige-kõige rohkem igatsen ma eesti kööki ja sõpru. Aga samas ma tean, et kõigil läheb seal elu samamoodi edasi ning tänu tänapäeva suhtlusvahenditele olen ma peaaegu sama lähedal oma sõpradele, kui ma oleksin reaalselt Eestis,” näeb tütarlaps võõrsil elamist peaaegu täielikult positiivsena.
“Söögiga on aga lugu nii, et eks see üks hamburgerimaa ole, aga ka siin saab tahtejõuga tervislikult toituda. Kes käseb hamburgere süüa? Mitte keegi. Osale ameeriklastest on lihtsalt selline harjumus sisse kasvanud. Aga meie oleme peamiselt ikkagi tervislikult harjunud sööma ja seda saan siin ka teha. Ja mitte kallimalt kui seda on rämpstoit. Aga ema ja vanaema suurepäraseid hõrgutisi igatsen ikka,” arutleb Mari, et õigesti ja valesti toitumine ei olene riigist vaid toitujast endast.
Ka vaba aja veetmise võimalused on võõrsil rikkalikud: “Mulle meeldib siin kõige rohkem see, et on ääretult palju võimalusi kõiksugu tegevusteks. Koolis on suur spordikompleks — pea kogu aeg toimuvad rühmatreeningud, saab kasutada pallisaale, ujulat, jõusaali. Samuti asuvad läheduses mitmed poed ja kinod. Lisaks ülikooli kompleksidele on mitmeid õpilasorganisatsioone — saab jällegi midagi enda ja teiste heaks ära teha.“
Salt Lake Citys on palju võimalusi, kuidas ennast arendada. Suureks plussiks on kaunis loodus, sest seal on mäed, kus talvel saab suusatada-lauatada, suvel niisama matkata ja avastada imeilusat emake loodust, mis kõik on Marile just meeltmööda.
“Ma olen täielikult spordiinimene ja seega näen ma ennast ka tulevikus peamiselt spordiga seotud aladel. Kuid arvatavasti ei sooviks ma siiski saada treeneriks. Mulle sobib selline organisatoorne töö ning kohe kindlasti ei saa minust kontoriinimene,” ütleb neiu, kuid lisab: “Noh võib-olla saab mul olema ka kontor, aga ma ei suudaks seal istuda 5 päeva nädalas 8-17. Arvatavasti on nelja ülikooli aasta jooksul Ühendriigid korralikult avastatud ja siis tulen Eesti või vähemalt Euroopa poole tagasi. Eks oleneb sellest, kellel ja kus on tööd pakkuda. Loodan siiski, et saan oma lemmikvaldkonnaga tegeleda ja seda ka edasi arendada oma kodumaal.”
Rääkides sotsiaalsest elust ütleb Mari: “Üldiselt mul siin väga palju vaba aega ei jää, sest õppimine võtab suure hulga ajast ning lisaks on mu päevakavas igapäevased treeningud. Kuid olen saanud siin ka palju reisida, avastada ja ringi vaadata.”
Ameerikas nagu mujalgi on tavalised vaba aja tegevused nagu kinos ja teatris käimine, sõpradega aja veetmine, jooga, matkamine või lumelauatamine mägedes, milleks piisab vaid 20-minutilisest sõidust mägedesse.
“Üldiselt on ameeriklased selline hästi pealiskaudne rahvas, kuna kõik tervitavad ja küsivad, et kuidas käsi käib, aga ega see neile tegelikult väga korda ei lähe. Öeldakse, et ameeriklased on sõbralikud ja nad tunduvadki seda olevat, ainult et tõeliste sõprade leidmine on siin kindlasti raskem kui Eestis või Euroopas,” ütleb Mari, kes võõrsil siiski ka lähedasi sõpru on leidnud.
“Siiski on mul siin omad sõbrad ja peamiselt on nad ka Euroopast. Ju meil siis on selline enam-vähem samasugune kultuur ja kombed, et võtame üksteist rohkem sõpradena kui niisama möödaminejatena,” ütleb Mari, kes hoolimata inimeste pealiskaudsusest siiski kogemust kõrgelt väärtustab. “See kogemus on hindamatu, sest siin õpidki suhtlema inimestega üle maailma. See tähendab, et segunevad kõiksugu kultuurid ja kombed. Ma olen õppinud nii palju teistmoodi suhtlema kui Eestis,” räägib Mari ja lisab, et on muutunud palju tolerantsemaks erinevate inimeste suhtes.
“Minu noormees on Eestist ning seegi on jälle üheks proovikiviks siin elus, et kuidas nii suure vahemaaga hakkama saada. Saame õnneks suurepäraselt,” näeb Mari väljakutseid vaid positiivse ja edasiviiva jõuna.
Mari annab nõu eesti noortele, kes kaaluvad välismaale õppima minemist: “Soovitan, et unistage suurelt ja tehke oma unistused teoks. Kõik on teie enda kätes, tahtejõus ja soovides kinni. Püüdke see võimalus kinni. Nii Eesti kui ka USA poolt antakse välja väga palju stipendiume — nii spordi kui ka akadeemilisi. Tuleb saata sadu ja sadu avaldusi ning kes alla ei anna, see võibki ennast üsna pea USAs või mõnes teises riigis leida.”
“Selline arvamus, et USAs on kallis õppida, vastab tõele, kuid eelnevalt mainitud stipendiumid nii koolide kui mitmete organisatsioonide poolt võivad teid väga palju aidata. Kättevõtmise asi. Alustage uskumisest endasse, julgege unistada suurelt ja tehke selle nimel tööd, siis lähevad ka teie kõige väiksemad soovid täide,” usub Mari, kes on näide elust enesest.
