Usalda valima minnes oma kõhutunnet!

Kui eelmiste riigikogu valimiste ajal oli üks peateemasid see, kas jätta pronkssõdur Tõnismäele või mitte, siis nendel valimistel, nagu mitmed erakonnaliidridki on tunnistanud, selge fookus puudub. Kitsastele oludele vaatamata lubavad erakonnad üksteise võidu raha ning tasuta asju - kes rohkem, kes vähem, aga selline kirss tordil, nagu eelmistel valimistel oli pronkssõdur, seekord puudub.

Etteruttavalt pean tunnistama, et olen tegelikult juba valinud, kasutades selleks e-hääletamise võimalust. No ei tekkinud niisugust tunnet, et paneks pühapäeval paremad riided selga ja läheks jaoskonda hääletama. Aga tõesti, üllatavalt vähe on nende valimiste eel räägitud ajaloost ― nii et paneb juba muret tundma, mis meie laulu- ja ausambarahvaga juhtunud on?

On küll välja pakutud idee püstitada ausammas Ronald Reaganile (ja loogilise jätkuna ilmselt ka Thatcherile ning Pinochetile?), Ernst Jaakson otsustati valada pronksi, mitte klaasi ja plastikusse, nagu esialgu kavandatud ning tagasihoidlikkusele manitsevale auditile vaatamata alustatakse Raadil eesti rahvale grandioosse muuseumi ehitamist, aga siiski ei suuda see kõik vaigistada hinge närivat rahutust.

Loodetud fookust valimistele ei toonud ka detsembris puhkenud idarahaskandaal, mis praeguseks hakkab juba unustuse hõlma vajuma. Kui hästi järele mõelda, siis mida mina (kes ma ei kuulu isikute ringi, kellel on juurdepääs riigisaladusele) tegelikult teada sain? Ei palju enamat, kui mitme valitsuskoalitsiooni kuuluva poliitiku suust kuuldud kinnitused stiilis "ma olen peaaegu kindel, et Olaf, Luarvik ja Mooses kuuluvad ühte kampa."

"Luures endisi ei ole," öeldi ka. Kõik see oli rajatud eeldusele, et ma pean tingimusteta ja täielikult usaldama võimukoalitsiooni ning meediat. Aga kas ikka usaldan? Nähtavasti ei uskunud seda asjaosalised isegi ― milleks muidu see otsekui labidaga pähe lajatav kampaania, millesse presidentki kahetsusväärselt sekkus, tegemaks rahvale käskival toonil selgeks, kelle poolt valimistel hääletada ja kelle poolt mitte.

Putini silmad ja rahvuslik identiteet

Tegelikult ma rahaküsimise faktis ei kahtle ega ole ka Keskerakonda valinud, küll aga olen hakanud kahtlema poliitikutes, kes igal sammul peast Putinit tsiteerivad või tema silmist kõiksugu tähti ja numbreid välja loevad. Ka meie sõber Edward Lucas The Economististist pidas hiljuti vajalikuks märkida, et Putin ei mõtle igal hommikul Eesti peale. Mõtlemapanevad olid ka Lucase remargid hiljuti Narva-Jõesuus toimunud konverentsile "Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud", iseäranis aga konverentsil kõlanud seisukoht, et "rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste silmade taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet."

Kes määrab selle, millest moodustub rahvuslik identiteet? Mingi poliitiline eliit? Ja ülejäänutel tuleb siis sellest identiteedist (loe: režiimist) kinni pidada? Eeltoodu põhjal tundub küll nii. Kuulsin kunagi lugu ühe Viktor Kingissepa mahalaskimisel osalenud mehe katsumusist nõukogude perioodil. Võimudele välja teda ei antud, kuid Kingissepa tapmist tuletati ikka ja jälle meelde. Kiusajaiks olid tavalised Eesti inimesed, lihtkolhoosnikud, mitte mingid "kommunistidest värdjad". Või siiski?

Samamoodi võib küsida, milliste heade tavadega oli kooskõlas Kingissepa surnukeha merre viskamine peale hukkamist? Või Tõnismäele maetud nõukogude sõjameeste nimetamine marodöörideks enne nende ümbermatmist? Või kas mu Vabadussõja veteranist vanaisa käitus valesti, kui uskliku inimesena keeldus teiste omakaitselastega kaasa minemast (enne oli pudelist julgust võetud ka), kui mindi samast külast kedagi kommunisti kodust kinni võtma, keelitades teisigi purjus peaga mitte minema? Või kas mina sellega, et neist asjust kirjutan, mõnitan rahvuslikku identiteeti?

Kui valija on autsaider

Tulles tagasi idarahaskandaali juurde, meenuvad muudki väidetavad rahaküsimise juhtumid (kuigi mitte Idast), paari erakonna puhul on räägitud nende rahastamisest välismaiste usuorganisatsioonide poolt (tõsi, need juhtumid jäävad juba kaugesse minevikku) ning ilmselt on kasvõi Fellowship Foundationi taolistel organisatsioonidel Eesti välispoliitikale suurem mõju, kui kodumaistel valijatel.

Viimase aja tava kohaselt käratatakse valijaile lihtsalt: "Vait, pidalitõbised!" Kas keegi mäletab veel, millal meil viimati mõni minister mingi jama pärast tagasi astus? 2006. aasta oktoobris ja selleks oli Villu Reiljan. Allikakaitseseaduse ja teiste võimueliidi "au ja väärikuse kaitseks" astutud sammude taustal vaevab mind küsimus: kuidas saavad valijad oma au ja väärikust kaitsta, kui valituks osutunud poliitikud liiga ülbeks muutuvad ning valijatega enam ei arvesta?

Urmas Paet avaldas hiljuti imestust, et pärast mitut aastat osalemist NATO välismissioonidel tuleb ikka ja jälle üle rääkida, miks me seal osaleme. Paeti sõnul on pärast missiooni käivitamist Afganistanis suurte ja oluliste terrorirünnakute arv maailmas hakanud langema ja neid on ära jäänud, sest terroristide võimalusi korraldada rünnakuid kusagil mujal riigis on oluliselt piiratud. Minister jättis aga mainimata selle, et seejuures on surma saanud juba üle 90 000 tsiviilisiku, kellest valdav enamus polnud ilmselt kunagi oma jalga Afganistanist välja saanud. Ja on ilmselt päevade küsimus, millal Araabiamaades levivad rahutused Iraaki ja miks mitte edasi ka Afganistani jõuavad. Pole võimatu, et need ühel päeval siiagi jõuavad, sest loosung "Leiba ja vabadust!" ei tundugi meie oludes nii naeruväärsena.

Veel üks lõimumisvõimalus

Üks väheseid asju, milles enamik erakondi on ühel meelel, on väljarände probleem. Samas on arutelud keskendunud peamiselt sellele, kui palju see kõik maksma läheb ja milline summa oleks piisav, et talente koju meelitada. Joel Sang avaldas hiljuti arvamust, et "eesti rahva stiihilisele soomestumisele, pihustumisele üle maailma või hääbumisele kodumaal on ka alternatiiv ― sihiteadlik ja kavakindel lõimumine soomlastega ja Eesti astumine Soome riigi koosseisu," soovitades isamaalastel vahetada kitsarinnalise rahvusluse perspektiivikama hõimuaate vastu.

Otsedemokraatia pooldajana usun, et tulevik on pigem piirideta ja traditsioonilise vertikaalse hierarhiata ühiskonna, kui sõjakate, hambuni relvastatud väikeriikide päralt. Ja kui me tahame, et läänemeresoome keel ja kultuur siin Läänemere kaldal veel mõneks sajandiks püsima jääks, ega siis palju muid võimalusi vist polegi.

Ivari Padar tunnistas hiljuti, et see ei olnud kellelegi SDE juhatuses saladuseks, et Eesti presidendiks saamine ei kuulunud Toomas Hendrik Ilvese unistuste hulka. Mina mõtlesin pärast hääletamist juba teab-mitmendat korda, et kui miski ei muutu, siis need valimised jäävad viimaseks. Ja mõtlen praegugi, et kuidas Soome suusatajad, olgu vorm milline tahes, teatesõidus alati esikuuikusse jõuavad, aga meie omadel on isegi heade individuaaltulemuste korral esikümnesse jõudmisega raskusi?

Usaldage kõhutunnet

Lõpetuseks midagi lõbusamat ka. Katsetasin erinevaid valimismasinaid, mis andsid üpriski vastukäivaid tulemusi. ERRi valimiskompassiga sain teada, et kõige rohkem ühtivad mu seisukohad Eestimaa Roheliste ja Rahvaliiduga (69%) ning kõige vähem Reformierakonna ja Kristlike Demokraatidega (49%). Mõõdukas vasakliberaal, sõnaga. Delfi valimismasin ― üllatus, üllatus! ― andis esimeseks eelistuseks hoopis IRLi, teiseks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja kolmandaks rohelised. Postimehe valimismasin aga andis jällegi esimeseks eelistuseks rohelised (70%), teiseks sotsid (60%) ja kolmandaks kristlikud demokraadid (55%). Viimaseks jäi Rahvaliit (25%). Väärtusruumis kaldusin sedapuhku pisut paremale, individualistlikud ja kollektiivsed huvid olid enam-vähem tasakaalus. Kokkuvõttes võib vist soovitada, et usaldage kõhutunnet, nagu minagi tegin.