Tänapäeval on väga raske otsustada, kumb on kasulikum, kas pudelivesi või hoopis kraanivesi. Pidevalt ilmuvad erinevad teaduslikud artiklid, kus kiidetakse üht ja laidetakse teist ning siis jälle vastupidi.

Paljud aga ei teagi, et ainult 40% pudeliveest on allika- või mineraalvesi, ülejäänud on nn puhastatud vesi ehk tavaline kraanivesi, mida on lihtsalt rohkemal või vähemal määral töödeldud. Soome rahvaterviseameti hiljutise uuringu tulemuste põhjal võib järeldada, et kraanivesi on oluliselt puhtam kui pudelites müüdav joogivesi. Uuringust selgus, et pudelis olev joogivesi sisaldab sada ja allikaveeautomaadis olev vesi tuhat korda enam mikroobe kui kraanivesi, vahendas Helsingin Sanomat.

Kuidas aga aru saada kas kodune kraanivesi on joomiskõlbulik? Mina olen alati otsustanud selle järgi, kas ma suudan seda vett maitse poolest juua või mitte.

Mäletan enda reisi Ameerikasse Tennessee osariiki. Juba esimesel päeval duši all käies, lõi ninna meeletu kloorihais. Ise mõtlesin, et ehk on vanni klooriga pestud ja siis halvasti loputatud. Kui aga hakkasin kraanivett jooma, pidin oksele hakkama. Vesi oli täiesti joogikõlbmatu ja mulle tundus nagu tegu oleks klooriveega.

Minu tuttavad aga ei saanud aru, millest ma räägin. Seega ostsin edaspidi pudelivett ja jõin vaid seda. Sama lugu oli ka söögikohtades, kus sain sain kohe aru, kas joogi sisse pandud jää on tehtud kraaniveest või mitte. Minu jaoks tegi kraaniveest tehtud jää kogu joogi maitse klooriseks ehk joodamatuks, seega palusin jooki serveerida ilma jääta. Teenindajad vaid imestasid, et kuidas ma suudan vahet teha? Kord küsis üks neist irooniliselt, kas olen kunagi kloorivett joonud, et ma tean kuidas see maitseb? Hiljem aga avastasin, et kui seda jubeda kloori maitsega vett lasta läbi filterkannu, muutub vesi joodavaks ja kloori maitse kaob.

Sellega võrreldes on minu kodukoha kraanivesi lausa taevalik. Alati ka tuttavaid külastades olen palunud maitsta nende kraanivett. Seega, jah, ma joon kraanivett ja sageli olen imestanud kuivõrd on meie kraanivesi kordades parem Ameerika omast. Seetõttu üritan tarbida kraanivett nii palju kui võimalik.

Kõik muutub aga siis, kui lähen maale. Maal on meil vaid kaev ja seal joon igapäevaselt pigem pudelivett. Põhjus on lihtne lihtsalt - ma ei suuda seda kaevuvett juua, ei keetmata ega ka keedetult. Alati, kui tõstan tassi suule, ilmuvad silme ette kaevust välja tõmmatud surnud hiired ja konnad - fuih, lihtsalt vastik!

Seega võib mind nimetada inimeseks, kes joob väga palju pudelivett ja väga palju kraanivett. Minu arvates on mõlemad "puhtalt" sama head. Kumb aga parem on, jäägu igaühe enda otsustada.