Urmo Karusoo: kooseluseaduse ümber toimunu on märk esindusdemokraatia allakäigust
Ei mäletagi, mis on viimasel ajal meie väikses vabariigis nii palju kirgi kütnud kui kooseluseadus, mis nüüd on siis lõpuks vastu võetud. Meie rahvas on lõhestunud kaheks. On minugi tutvusringkonnas mõlema vaatenurga esindajaid. Ise olen pigem poolt kui vastu, sest ma ei leia piisavalt argumente, miks mitte anda inimestele võimalust oma leibkond kirja panna, kui nad niikuinii koos elavad.
Samas polnud ma nii tuline pooldaja, et oleksin hakanud oma profiilipildile mingit märgikest lisama, ja kui see eelnõu oleks siiski rahvahääletusele pandud, ei oleks ma võib-olla isegi läinud oma häält andma. Saaksin seda endale lubada, sest ma pole rahva esindaja.
Kuidas saab aga riigikogu liige keelduda oma töö tegemisest? Kuidas saab rahva esindaja endale lubada mittehääletamist või puudumist, kui tegu on teemaga, mis enamusele nii meeletult korda läheb? Ei saa ju kirurg valida, millist patsienti ta opereerib ja millist mitte – tõenäoliselt ta kaotaks oma töö ja ka litsentsi.
Toon välja veel kord need, kes hääletusest osa ei võtnud. Nemad ei teeni ei enamuse ega vähemuse huve, vaid lihtsalt saavad palka, millist valdav enamus teist eladeski saama ei hakka. Ja seda mittemillegi eest.
Ei hääletanud: Jüri Ratas, Marika Tuus-Laul, Jaanus Tamkivi, Terje Trei, Aare Heinvee, Aivar Rosenberg, Marko Mihkelson, Jaan Õunapuu, Kalvi Kõva ja Tiit Tammsaar.
Puudusid: Enn Eesmaa, Mailis Reps, Heimar Lenk, Siret Kotka, Margus Hanson, Kalev Lillo, Rein Lang, Inara Luigas, Erki Nool, Ene Ergma, Reet Roos ja Rein Randver.
Meie riigis kehtiva esindusdemokraatia puhul on võim justkui rahva käes, kes teostab seda kaudselt läbi esindajate ja õige pea saame näha, kui hea on rahva mälu ja kas esindusdemokraatia meil ka tegelikult toimib.
Kutsun üles inimesi mitte andma ühtegi häält neile, kes ei tee seda tööd, mille eest nad palka saavad. Ja rõhutan: see palk ei ole mitte väike. Riigikogu liikme töö on vastu võtta otsuseid, ja olgu te kooseluseduse pooldaja või vastane, peaks kõigi antipaatia kuuluma poliitikutele, kel pole lihtsalt piisavalt mune, et oma valijaid esindada. Nagu oma meelsust teravalt ja otsekoheselt presenteerinud Erki Nool, kel oli hääletuse ajal tähtsamatki teha, kui sel teemal oma vaateid kinnitada.
Kui aga rahvas näitab oma tahet ja vähe toetajaskonda kogunud poliitikud tänu nimekirjadele siiski riigikokku pääsevad, siis on see märk esindusdemokraatia mittetoimimisest – meie kui rahvas ei saa valida riigikokku ennast esindama neid, keda soovime!
Ise pigem pooldasin kooseluseadust just seepärast, et see peaks tegema mõnede inimeste elu mugavamaks, võtmata teistelt midagi ära. Aga kui see nüüd rahva tahte vastaselt vastu võeti, siis ma hästi ei usu, et kellegi olemine siin paremaks muutuks. Pigem suurendab see sallimatust ning tekitab vägivalda. Targem oleks olnud inimeste meelsuse tagamaid veidike uurida ja üritada natukenegi pingeid maandada. Praegune olukord, kus pärast seaduse jõustumist hakkasid kõik meediaportaalid pasundama, kui biseksuaalne on Anu Saagim, tekitab minulgi küsimuse, et kas sellist Eestit me tahtsimegi.
Praegu rahvusvaheline ajakirjandus juba reklaamib Eestit kui esimest homosõbralikku riiki endises NSVL-is. See on ju tegelikult lausvale. Kas proovitakse suurendada niimoodi sisserännet? Milliseks muutuvad Eestit välisturistidele reklaamivad vidoklipid? Kas nüüd hakkavad kolima siia homopaarid, kes on arvestanud inimeste tolerantse suhtumisega ja oodatu asemel saavad käest kinni kõndimise eest hoopis tänaval peksa? See ei ole minu arvates inimeste elu paremaks muutmine.
Kas tõesti proovime nii meeleheitlikult maailmale muljet avaldada, et kasutame selleks valet, ega hooli inimohvritest, mis on rahva meelsust arvestades hetkel paratamatu tagajärg? Kui te mind ei usu, siis tehke endale need "Koos" rinnamärgid, võtke samasooline sõber kaasa ja minge reede õhtul kuhugi suvalisse baari või klubisse pidutsema. Soovitatavalt mõnda väiksemasse maakohta.
Ja mõelge, kuidas hakatakse käituma koolides nendega, kes on oma homoseksuaalsust sõpradele tunnistanud ja kuidas kogu see mürgel mõjutab järgmiste julgust kapist välja tulla. Tolerantsust ei saa seadusega sundida, pigem on efekt vastupidine. Seega isegi kooseluseaduse pooldajana leian, et selle vastuvõtmine nii, nagu seda tehti, ei olnud kaugeltki õige. Riik muutus küll homosõbralikumaks, aga rahvas? Aga millal on meil siin varem seadusloome üldise hüvanguga arvestanud?
Loomulikult muudab selline mõtlematu teguviis mind ärevaks. Peaks muutma kõiki, sest kui enamuse soove mitte arvestades võeti vastu üks seadus, siis mis keelab neil teha seda veel kord ja veel kord, teemadel, kus jään järgmisel korral juba enamusega koos vastasleeri?
Üks loll ja liialdatud näide oleks Eesti liitmine meie idanaabriga. Rõhutan, et väga loll ja liialdatud näide. Rahva enamuse arvamus ei ole oluline, riigikogus hääletusel tuleb poolthääli kindlasti. Ka osa rahvastikust on arvatavasti poolt, ja kui minu valitud eestimeelne saadik lihtsalt ei hääleta või ei tule kohale? Halb! Väga halb!
Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil meie, Eesti inimesed, peame saabuvatel valimistel näitama, et meie mälu ei ole lühike ja meie tahtega on vaja arvestada. Või laseb enamus pea longu, tunnistab lüüasaamist ja teenib truult hüvesid neile rahvaesindajatele, kes oma tööd ei tee, ega vaevu isegi kõige vajalikumal hetkel tööpostile kohale iluma?
Kui rahvas nii tuliselt millegi vastu meelt avaldab, siis võiks selle sama rahva esindajad siiski esindada rahvast, mitte oma isiklikke vaateid. Ja sellele võiks mõelda isegi see vähemus, kelle arvamus sai seekord jõuga läbi surutud.
