Uppuja päästmine on uppuja enda asi?
Iga päev ilmub uus probleem, mida siis kommentaariumites lahti lahatakse. Sinna need mured jäävad, sest homme on uus ja hullem kusagil esilehel. Rahvas määgib vaikselt arvuti taga ja “hundid” murravad ülbelt juba koduõuel.
Eestlane oskab küll laulda, et ”kaua sa kannatad kurbade naeru,” aga see on ka kõik. Murelaviin, mis päevast-päeva selga vajub, paneb arvama, et probleemideta elu pole olemas. Ega olegi. Aga neid tuleks lahendada, mitte juurde tekitada. Aga kelle asi see peaks olema, Toompea pintsaklipslaste!? Lubage naerda, nemad on rahul ja nende arust on ka rahvas rahul, keegi ju ei tõsta häält.
See, et mõned päästeameti mõned komandod jälle loojakarja lastakse, pole ju meile mingi üllatus. Küll paneb mind kulmu kergitama ajastus. Tule taevas appi. No kedagi teist ei oska kutsuda, kui tegemist on sellise näkku sülitamisega.
Nädalaid oleme me peaaegu iga päev lugenud põlengutest, enamasti on ikka ka keegi elu jätnud. Ja need pole enam eelmiste aastate lood kodututest. Teada ju, et neist "kasututest" on linnaisadel savi. Aus olles, siis sellistest põlengutest ei viitsita isegi kirjutada, see on nagu elu loomulik osa. Aga kui pea iga päev põleb mõne pere kodu, siis võiks ikka mõelda, need kannatajad on meie endi riigi rahvas, need lapsed meie tulevik.
Jah, öeldakse, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nüüd siis mõistan selle vanasõna tähendust ka riiklikus mastaabis. Loomulikult peab ise ujuma, kui riigiisadel taskud tühjad või parajasti miskit muud tähtsat tegemist. Nutune lugu, kui riik isegi enam ei teeskle rahvast hoolimist.
Oli see Nõukogude aeg, mis ta oli, aga vähemalt püüti teha nägu, et rahvas on hoitud ja kaitstud. Kvaliteet ju lonkas, aga tasuta arstiabi ja haridus olid kindlustatud. Rannas valvas vetelpääste ja igas alevikus oli paar pritsumeest ja stardivalmis auto.
See selleks, täna oleme me ju nagunii harjunud kõige eest maksma. Ainult kellele me maksame, kui päästjat pole? Kõik me oleme kirunud kiirabi, kes tuleb nagu “turbodiiseltigu”. Aga paljud meist on mõelnud, et ega ei saagi ju kiiremini tulla, kui tulijat ei ole? Alles see ju oli, kui otsustati raha kokku hoida ja kiirabi imetillukeseks hakiti. Loll lugu, et seda enne suurt rahvaloendust tehti, nüüd jääb number kõvasti väiksemaks.
Oma osa jõuavad nüüd ka siis tulekahjud teha. Julmad võtted. Kui rahvast vaja ei ole, oleks ehk vähe inimlikum igale matsile sõiduraha taskusse pista ja riigist välja saata? Tõsi küll, nende vastu, keda inimesteks ei peeta, ei pea ka inimlik olema.
Juba esmasel pilgul mitte nii oluline tunduv “päästja” rannavalve tõestas, et igasugune kokkuhoid päästmise teemadel toob tahes-tahtmata kaasa inimohvreid. Piisas, kui vaid mõnedest randadest rahapuudusel rannavalve eemaldati, kui uppujate arv tõusis ja mitte vähe. Aga riigikogu ju ei uppunud ja Savisaar ujub ka suurima kõigest seest välja.
Aga rahva karikas hakkab vaikselt täis saama. Siin ja seal tõstetakse häält. Karta on, et Leisi valla elanike püüd oma kodukomandot päästa, on juba ette hukule määratud. Sest kes ikka seda hüüdja häält kõrbes kuuleb. Samas, sõnast saab lause, lausest lugu. Nii need asjad siin elus kasvavad ja ühel päeval ehk võtab sõna suurem osa rahvast.
Seni aga sülitab valitsus rahvale näkku. Hädaldab, et neil nii väikesed väiksed palgad, vaja rahva arvelt juurde küsida.
Päris huvitav, need mehed-naised seal nii vanad küll, et võiksid mäletada. Vanasti võeti tegemata või halvasti tehtud töö eest palgast raha maha! Ehk teeks nad nüüd siis vahelduseks ka pisut tööd ja siis räägiksime rahast.
