Unenäod ei ennusta tulevikku, vaid töötlevad vanu infokilde
Tuleb välja, et olen täiesti tavaline kodanik, sest ka mina olen unes näinud kukkumist koos lennuki sanitaarsõlmega või hammaste väljalangemist, kui hambaarst noppis need ükshaaval näppudega suust välja, seejuures tõdedes, et puurida pole siin midagi.
Mind on unes ka taga aetud: kord põgenesin ummisjalu endiste pruutide naistekamba eest, kes karjusid läbisegi midagi tundmatus keeles ning viibutasid käes ähvardavalt nagu sõjakirvest minu kirjutatud armastuskirju. Kord olen tagasi koolis ning näen ennast koolipingis, kus kõik elu valikud on ees, aga ma olen juba tänase elutarkusega. Vahel näen truudusetut kallimat parima sõbraga.
Aeg-ajalt näen aga unes teistsuguseid unenägusid. Õnneks olen mõned neist paberile kirja pannud. Seda tuleb teha kohe hommikul, sest müstilised stsenaariumid kipuvad ununema. Samas saab tulevikus lugeda ja imestada: mis võis küll olla ajendiks ajule sellise sündmusteahela genereerimisel?
Unes või ilmsi?
Unenägude seletajat ma ei loe. Miks peaksin hakkama kellegi teise abiga enda privaatset ning tasuta "öist filmi" dešifreerima? Mind paneb imestama ja muigama, kuidas aju seab infokildudest või emotsioonidest kokku mingi täiesti uue loo, mis võib olla nii ehe ning päris. Ärkamisel kulub hulk aega taastumisele – oli see nüüd unes või ilmsi? Toon ühe näite.
Mul on käes suhteliselt raske korv ahjupuudega. Kõnnin seda tarides kohalikus alevikus suurte majade vahelt läbi. Äkki tunnen, et miskit nagu hakkab puukorvil järgi andma. Kiirendan sammu, lausa jooksen, et kuhugi kohale jõuda. Õnnetuseks laguneb see korv keset jooksu ära. Puud lendavad laiali, korv on katki, mina upakil maas.
Halud ei kukkunud mitte niisama maha, vaid teise mehe akna all oleva täpselt samasuguste puudega puukuhila otsa. Ja puud olid äravahetamiseni sarnased! Sain korvi kuidagi lapitud ning hakkasin oma puid kokku korjama, kui tunnen, et mind jälgitakse.
Vaatan üles ja näen, et puukuhila omanik, kohalik politseinik on terve perega akna peal. Nad vaatavad mind äratehtud nägudega, kui ma oma puukorvi täidan. Tunnen mingit kafkalikku ängi – nagu kohtusaalis enda kohta valesüüdistust kuuldes - ja karjun täiesti võõra ahastava häälega: "Ma ei varasta! Need on minu puud!"
Unenäo alged päriselust
Nii see uni lõppes. Kui üritaks mingeid algeid leida, kuidas selline asi üldse unes sündida võis, siis meenutaks järgmisi seiku: suvilas on tõesti üks lagunema hakkav puukorv. Puid saaginud-lõhkunud-tassinud olen sellel aastal päris palju. Siin alevikus on mitmel pool lõhutud puude kuhilad ja ka hästi laotud ümarad riidad.
Näiteks puude varastamist kartsin ise, sest need seisid pikalt lõhutud halgudena maantee ääres. Kutsusin naabrimehe välja, et ühte ebameeldivat asja lahendada, ning tema saabus koos saatjaskonnaga. Sellesama unes nähtud politseinikuga suhtlemine piirdus vaid teretamisega, kuna ta oli nädalavahetusel eraisikuna naabril külas.
Paremini ma oma unenägu lahti seletada ei oska. Kas on vajagi? Võiks öelda, et see on mineviku fragmentidest ja emotsioonidest kokku klopsitud looga. Ma julgen arvata, et mõni väga hea luuletus, raamat või film on just alguse saanud segasest unenäost. Sellesse, et uni meile midagi tulevikust ette ennustaks, ma ei usu.
