Ma ei saa kindel olla, aga ma arvan, et laps, kes saab jõuludeks 100eurose Lego või mobiiltelefoni, saab tihemini kui kord aastas seda, mida ta tahab?

Mis ajast on okei hinnata lapsevanema armastust selle järgi, kui kalli kingi ta oma lapsele jõuludeks teeb? Kaheaastane rõõmustab ka mullikile üle, ta ei vaja suuri ja kalleid asju ning algklassilapsele peaks õpetama mõistlikke soove, saagu tema klassikaaslased jõuluvanalt mida tahes!

Mul on õega sama vana laps ja õde uuris hiljuti, mida me oma pojale kingime. Vastasin, et ehkki poeg küsis jõuludeks suurt tuletõrje-Lego, saab ta väiksema komplekti, kus on tuletõrjeauto ja paar meest. Maja saab ta ju olemasolevatest klotsidestki valmis ehitada. “Issake, vaene laps,” ohkas õde seepeale, nagu ma oleks öelnud, et kingime pojale jõuludeks nõudepesutablette. “Mõtle, ootab suurt legokarpi ja saab väikese, minu kui ema süda küll murduks,” jätkas ta samas vaimus. Olgu öeldud, et tema vaevu kuuene saab iPad mini (tal on tavaline juba olemas, aga mini olevat autosse kaasa võtmiseks mugavam?). Ma isegi ei laskunud temaga mingisse vaidlusesse, sest see on lihtsalt nii jabur!

Kas on veel lapsevanemaid, kes arvavad, et mida kallim on lapse jõulukink, seda rohkem vanemad temast hoolivad? Kui jah, seletage palun, inimesed, mis teil viga on!?