Ülikoolis "pinnapealse jura" õppimata jätmine on ebaküps
Täna hommikul leidsin Delfi lugejakirja sellest, kuidas autori arvates on bakalaureuseõpe täielik ajaraisk.
Ilmselt oli sellise loo eesmärk tõstatada arutelu, kuidas õpet huvitavamaks ja kasulikumaks muuta, kuid mind üllatas hoopis autori suhtumine õppimisse. Ma ei mäleta täpselt millal, aga mingist põhikooliklassist hakati meile rääkima sellest, kuidas õppida tuleb endale, mitte õpetajatele.
Ausalt öeldes ei saanud ma sellest ütlusest mõnda aega täielikult aru. Üldlevinud mõte on ka see, et hea haridus on vajalik hea töökoha ning tuleviku saavutamiseks, mitte lihtsalt selleks, et tunneksime uutest teadmisest sisemist naudingut. Kuid ühel hetkel keskkoolis olles sain aru, mida "enda jaoks õppimine" tähendab.
Kuigi plaanin ülikooli astuda alles sellest aastast, on minu jaoks varasemast tuttav eelmainitud loo autori olukord, kus kõik saavad hea või väga hea hinde ka siis, kui pole midagi teinud, kusjuures tegin ise väga palju tööd. Olukord ei olnud koolis muidugi alati selline, aga ette tuli ikka ja ma ei pahandanud.
Tuleb teha enda jaoks
Mul polnud kahju, kui teised said vahel hea hinde ka lihtsalt mittemillegi eest, sest mina tegin oma tööd enda standarditele vastavalt. Kui ma olin oma tööga rahul ning sain selle eest hea hinde, ei näinud ma põhjust kanda viha kellegi peale, kes tegi vähem, aga sai ikka sama hea skoori.
Jah, muidugi ma mõistan, et liiga leebe hindamine toob kaasa hariduse väärtuse vähenemise. Aga selline mõtlemine - miks ma üldse teen, kui kõik teised teevad vähem? - ei ole ka õige. Tuleb teha enda jaoks, enese arendamiseks.
Pealegi õpitakse ülikoolis oma valitud erialal, mis peaks ka huvi ning rahuldust pakkuma. Koolis oli aineid, mis paljudele korda ei läinud, kuid kui mina neist huvitusin, kuulasin ikkagi.
Aastaarve peabki õppima
Autori kirjutisest jääb ka mulje, et tema kursuses õpetati palju elus ebavajalikku ja igasugust pinnapealselt jura. Ka selline suhtumine tundub mulle hämmastavalt ebaküps. See on just selline suhtumine, mida võib kohata põhi- ning keskkoolis: "Milleks me seda üldse õpime? See on igav ja seda pole meil kunagi vaja."
Kindlasti olengi tundides saanud selliseid teadmisi, mida ma kunagi ei kasuta. Arvan, et kui oleksin kogu selle info saamata jäänud, oleksin siiski hulga harimatum inimene. Mul pole midagi selle vastu, et vahel räägitakse ka sellest, mis ilmselt kunagi vajalikuks ei osutu. Mõnikord peabki õppima ka igavat teavet või aastarve.
Dialoog, arutelu ning põnevad uued vaated, mida kirjutaja sooviks näha, on ka mulle meelepärased, kuid ka kuiv teooria on nende aluseks vajalik. Bakalaureus ongi just nagu magistri (mida autor huvitavamaks peab) alus. Kõige tähtsam on aga õppida just midagi, mis endale huvi pakub. Siis ei tohiks miski vähegi teemakohane tunduda ajaraiskamisena.
