Ülikooli pääseda pole raske, vaid keskkoolis on liiga kerge

Keegi abiturient arutles teemal, et ülikooli astumine on tehtud ülimalt raskeks. Pigem oleks võinud mainida, et keskkoolis õppimine on tehtud üleliia lihtsaks.

Tundub, et praegu on võimalik end läbi põhikooli vedada, ajades suust välja pelgalt silbistatud sooja õhku. Ei ole erilist vahet, kas kolmerägu seas on mõned kahed või mitte, aga õpilasi enam kursust kordama jätma ei kiputa.

Võin eksida, kuid aastat viisteist tagasi jäeti kolme kahega kolinal istuma. Tõsi, järgmine aasta viidi kuidagi üle, kuid ikkagi. Praegu jäetakse õpilane paremal juhul suvetööle ja kogu moos. Neljandikul üheksanda klassi lõpetanutest on korraliku, sorava, ilmeka lugemisegagi probleeme; tekst tuleb koperdades, komade ning teiste kirjavahemärkidega arvestamata; isegi noorte tekstist arusaamise oskus on vägagi küsitav.

Ka keskkooli pääsemine ei tundu kujutavat endast erilist raskust. Kui ei omata kooli suhtes eelistusi, pääseb tahtmise ja soovi korral sinna ka paar pügalat alla keskpärane õppur.

Mingi vajalik paber
Selleks, et igasugune ahv ülikooli akadeemilist õhkkonda rüvetama ei pääseks ning tagamaks tasuta õppimine vaid asjast huvitatule, peaksidki katsed olema rasked. Tähelepanu ei peaks pöörama mitte ainult riigieksami tulemustele, vaid ülikoolil endal peaks olema eksamisüsteem tudengite vastuvõtmiseks. See tagaks korraliku teadusliku kraadiga inimeste olemasolu riigis ja vähendaks oluliselt tegelaste ringi, kes lähevad teevad endale mingi vajaliku paberi.

Praegu kerkib esile tegelaskond, kes soovitab: minge tehke omale kraad ära. Jääb mulje, et ei räägita mitte akadeemilisest kraadist, vaid näiteks juhilubadest. Valige mingi lihtne asi, minge õppige mõned aastad mingit pahna, mis teid üldse ei huvita, ja oletegi kraadiga kõrgharitlane valmis!

Olematu haritustase
Sellised kraadi ära teinud inimesed, muide, figureerivadki sageli nendel ametikohtadel, mille kohta kirutakse, et ülemused suhtuvad alluvatesse nagu orjadesse või mingil muul viisil ebainimlikult. Probleem tekibki sellest, et inimesel on olemas haridus, aga haritustase on sama, mis kellelgi tavasahkerdajal.

Mõni aeg tagasi sai lugeda artikleid, kus filoloogidel ja filosoofidel oli raskusi töö leidmisega. Noored olid suhteliselt imestunud - kõrgharidus olemas, tasuvat tööd mitte. Mida see näitab? Näitab seda, et inimene nühkis mitu aastat koolipinki, ise aru saamata, mida ta õpib või millega tema õpitav eriala töömaastikul seondub.

Omakorda võib sellest järeldada, et kuna ülikooli lähevad õppima inimesed, kes sealt lahkudes oma teadmistega midagi peale hakata ei oska, on nad sinna pääsenud sedavõrd lihtsalt, et ei ole isegi pidanud endale vajalikuks selgeks teha, miks nad midagi sinna õppima lähevad.