Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Ülemus: paluda töötajatel kolleege asendada on kõige vastikum osa mu tööst!

 (66)
stress
Foto on illustratiivneFoto: erakogu

Lugesin huviga emotsionaalseid seisukohti asendamise teemal graafikuga töö juures. Mina esindan tööandjat ja olen asenduste osas sama emotsionaalne kui artikleid kommenteerinud töövõtjad. Õnneks oleme täpselt sama meelt: töötaja ei taha asendada ja mina ei taha asendusi korraldada. See on minu töö kõige vastikum osa, ausalt!

Mul tuleb siinkohal pähe selline humoorikas seik, et kunagi kooli ajal õpilased arvasid, et õpetajad ei jõua ära oodata vaheaja lõppu, et saaks aga õpilastele pinda käia. Tegelikult ootavad õpetajad ise vaheaegu ilmselt rohkem kui ükskõik milline laps.

Sama on tööandjatega – tõepoolest, paluks mitte arvata, et ülemus hirmsasti tahab pidevalt paluda kedagi pikemalt või rohkem tööl olla. Teate, kui alandav ja ebameeldiv on jälle pöörduda oma inimeste poole ja hakata ajama seda sama vana jama, et näe, no läks kolleeg jälle haiguslehele, õppepuhkusele või haiget last hooldama – äkki võtad mõne päeva juurde?

Jääb aga küsimus: mida siis teha? Keegi peab ju puudujate töö ära tegema. Suures firmas on lihtsam - kui keegi puudub, saavad teised ikka hakkama. Poe analoogia põhjal näiteks on üks kassa rohkem kinni, järjekorrad küll pikemad, aga vähemalt on pood lahti ja saate oma kauba kätte.

Seotud lood:

Kujutage aga ette väikefirma argipäeva, kus oletame, et kolmest töötajast viibib üks iga kuu haiguslehel ja teine õppepuhkusel. Enamik väikefirma omanikke loeb pingsalt raha, ega osta pidevalt kogu perele luksautosid ja kalleid reise, mis on saadud töötajate palgakulude pealt kokku hoidmisest, nagu paljud töötajad kommentaaride põhjal arvavad.

Võtad justkui inimesed tööle, aga sageli neid tööl ei ole

Julgen arvata, et paljudes väikestes firmades, eriti teatud kompetentsi nõudvates firmades, on omaniku sissetulek töötajate omaga võrdne või isegi väiksem. Ta ei saa endale lubada mingi varutöötaja palgal hoidmist, kui just teised töötajad pole nõus palgalangusega või tulevastest palgatõusudest loobumisega. Mina isiklikult ei oleks.

Olukord on nutune. Võtad justkui inimesed tööle, aga tihti neid tegelikult tööl ei ole. Kui elus oleks võrdsus, et näiteks kõik inimesed oleks haiguslehel kaks korda kaks nädalat aastas ja kõik asendaksid teisi võrdselt, siis oleks ju lihtne. Elu aga näitab, et sageli on kollektiivis inimesi, kes stabiilselt puuduvad teistest rohkem.

Asendaja leidmine on tööandja kohustus, aga mõelgem nüüd natuke kaasa, millised võimalused tööandjal asenduste korraldamiseks on. Esimeseks ja ilmselt populaarseimaks variandiks ongi paluda olemasolevatel töötajatel kuidagi tööaeg ära jagada. Sel juhul tulevad teistel aga korralikud ületunnid, mis ei mahu kuidagi seadusega määratud normidesse. Ühtlasi on ületundide hüvitamine päris kulukas.

Ega reaalselt tööd tegevaid kolleege ülisuure koormusega päris ära tappa ka ei saa - keegi ei jõua lõpmatult teiste eest rabada. Pealegi on absurdselt ebaeetiline pidevalt töötajaid hirmu all hoida, et ülemus hakkab jälle poole kuu pealt käima kraapimas ja palumas, et ehk ikka tuleks vabal päeval ka tööle.

Teine variant on leida asendaja väljastpoolt. Siin on jälle omad probleemid. Esiteks on paljudel elualadel vajalik kvalifikatsioon, teiseks on olemasolevatel inimestel pidevalt vaja töötada koos võõrastega ja neid välja õpetada ning kolmandaks: proovige leida asendaja väljastpoolt näiteks tunni ajaga.

Haiguslehe võtmiseks sobib iga põhjus – depressioon, halb ilm jne

Üldjuhul näeb ju puudumisest teavitamine välja nii, et töötaja saadab hommikul sõnumi, et jääb tänasest haiguslehele. Kui on selline töö, mida ülemus ka ise oskab, siis ilmselt lööb ta oma plaanidele ja tegemistele käega ja jookseb ise asendama, aga tegelikult peab ta ju millalgi ka oma töö ära tegema. Selge see, et oma pere arvelt.

Olen märganud ka huvitavat seaduspära, et need inimesed, kes eriti asendada ei taha, on tihti ise need, kes kõige rohkem puuduvad ning sageli ka oma kolleegide soovidele (graafikumuudatused jms) vastu ei tule.

Pidev puudumine on ebamugav nii kolleegidele kui tööandjale, aga kõige ebameeldivam on pidevalt puuduv nahaal ja ärakasutaja. Selline, kes südamerahuga ütleb, et ta pikendab veel igaks juhuks haiguslehte, et saaks kodus välja puhata, samal ajal kui teised rabavad oma tervise arvelt tööd teha. Haiguslehe võtmiseks, muide, sobib iga põhjus – depressioon, halb ilm, ette teada pingeline tööperiood – arstid annavad haiguslehti väga ladnalt.

Tööandja aga muudkui maksab – asenduste eest, haiguslehe eest... Ja kui keegi arvab, et meie töölepinguseadus võimaldab sellise kollektiivi häiriva kodaniku lahti lasta, siis arvake veel üks kord. Inimeste vallandamine ebameeldiva iseloomu eest, vähemalt ausalt ja seadust järgides, on praktiliselt võimatu.