Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Ükski vabadusvõitleja ei lähe tunnustust kerjama, riik peab oma selja sirgu lööma!

 (146)
Ükski vabadusvõitleja ei lähe tunnustust kerjama, riik peab oma selja sirgu lööma!
Foto: Ilmar Saabas

Viimastel päevadel on taaskord laineid löönud teema, kas Eesti sõjamehi, kes Teises Maailmasõjas võideldes kommunistide vastu ja Eesti iseseisvuse säilimise nimel võitlesid Saksa mundrit kandes, tuleks tunnustada ükskord vabadusvõitlejatena või ei. Tekib küsimus, kas meil on julgust ja sirgeselgsust või ei ole?

Ikka see vana võitlus. Küürakana oleks justkui parem - teised paneksid lusikaga pudru suhu, suunaksid meid ja kõneleksid meie eest. Paraku on hetki ja teemasid, kus tulevikuvisioonidest lähtudes, tuleb teha oma otsuseid. Või täpsemalt - parandada oma tegematajätmiseid.

Jutt, et Lääs meid ei mõista ja Ida asub ründama, on alusetu paanika tekitamine, mille najal on oma riiklikku saamatust aastaid rahvale serveeritud. Vabandage väga, aga kelle tegemata töö see on, et meie liitlased ei tunne meie ajalugu ja et Ida ründab meid selleks, et meil pole olnud aumehelikkust seni oma ajalugu riiklikult tunnustada?

Pole ka meie süü, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia mängisid suurriikidena Teises maailmasõjas kokku maailma suurima mõrvariga ja meid alatult nende tapamasinasse jätsid. Ajalugu ongi selline, et meil oli Teises maailmasõjas ainsaks liitlaseks Saksamaa ja ainus võimalus võidelda Eesti riikliku iseseisvuse eest oli saksa relvavendadega ja kandes Saksa mundrit. Seda näitavad ka sulaselgelt arvud ajaloost, mida kellegi teise huvides ümber kirjutada ei ole iseseisvale riigile omane ega ka sünnis.

Paberil ja ilusates sõnades oleme justkui Eesti Vabariik, aga kas ka tegudes? Vaatame ümberringi. Iga endast lugupidav riik on austanud ja austab oma sangareid – see on ju kodaniku tugevuse alustala, et neid, kes pole kartnud, relv käes, võidelda ideaalide nimel, mille vilju saame praegu igapäevaselt nautida, austatakse ka tegelikult. Mitte enne valmimisi, mokaotsast, kuluaarides, vaid sirgeselgselt ja avalikult.

Alles hiljaaegu ühe vana sõbra, Eesti Leegioni rindemehe käest kuulsin, kuidas ta lasi endale uued hambaproteesid teha ja kinni maksma pidi need ise, sest sõjameestele sellist tervisetoetust ettenähtud ei ole. Vägisi tekib paralleel Esimeses maailmasõjas võidelnud meestega, kes said vastu võetud otsusega Tallinnas tasuta bussisõiduhüve nautida alles siis, kui nad kõik olid juba igavikusaalides. Bussipiletid hingedele. Millal ükskord hakkame reaalselt aitama ja huvi tundma oma sangarite vastu? Mitte kodaniku tasandil, kus meestest on ammu austusega lugu peetud, aga riiklikul tasandil? Sest meil on ju Eesti Vabariik. Justnimelt vabariik!

Olen näinud Vanade sõjameeste kokkutulekutel, kuidas noorpoliitikud mugavlevad toolidel istudes, samas kui vanad rindehundid, kes on oma elu ja tervist ohverdades läbi põrgute käies võidelnud selle nimel, et saaksime elada vabas Eestis, peavad istekohtade nappusel püsti seisma. Kas see on see Eesti, mille nimel nad võitlesid? Mina tean, et ei ole. Seda on paljud neist ka mulle omavahelistes vestlustes kinnitanud. Seda on öelnud põlvkond, kes kasvas üles vabaduseideaalides, eeskujuks Vabadussõja sangarid ja kes oma nooruse jättis maailma ajaloo verisemasse heitlusesse.

Mul on sõnadessepandamatult kahju ja näriv, olles seisnud paljude rindemeeste, heade sõprade, ärasaatmisel, et nad on pidanud lahkuma, saamata tunda iseseisvale riigile omast sirgeselgsust ja aumehelikkust. Ma olen pidanud nägema, kuidas sülitati vanadele rindemeestele näkku, varastades riiklikul eestvedamisel 2004. aasta septembriööl Lihulas seisnud mälestusmärk.

Olen igal aastal Sinimägedes seistes, enda ümber vaadates ja märgates kontrasti, kus vanad rindemehed kaovad, leidnud ennast mõttelt, et kuidas saab riigipeadel olla ees midagi tähtsamat, kui tulla langetatud päi austama neid mehi, kelle võitluse tulemusena elame vabas Eestis, kelle vaimuta oleksime ammu Nõukogude okupatsiooni järel surnud rahvus, jalutanud järgi liivlastele.

Õnneks olen ka saanud tunda rõõmu, nähes vanade rindemeeste silmis kristalle. Olgu see ükskõik kui väiksest või suurest õnnestumisest Sinimägedes või Eesti Rahva Tänumedali tseremoonial. Vabadusvõitleja staatuse vastuvõtt teeks eestlased jälle oma ajalooga tervikuks, vaimult suuremaks - rahvuseks, kes ei häbene oma ajalugu.

On puhas vale, kui keegi tahab väita, et see tunnustus on rindemeestele ükskõik. Loomulikult ei lasku nad kunagi sellisele tasemele, et hakkaksid seda kerjama või anuma. Nemad on oma ideaale ja truudust verega tõestanud. Tõde on aga see, et neid ei huvita riiklikud ordenid, auastmed ja muu teisejärguline, vaid justnimelt tunnustamine, et nii saaks hingerahu kõik need, kes noorena langedes puhkavad ristideta haudades, kes on väärikas eas lahkunud ja kes on oma elu sügises. Viimaseid on kõige vähem jäänud.

Ühel pikal vestlusel oma sõbra, paraku nüüdseks lahkunud, pataljon „Narva” sõjamehe Kalju-Johannes Jakobsooga, jäi kõlama noot, et kõige paremad ja õnnelikumad olid need, kes langesid rindel, kuna nad jäid vabaks, tuues end ohvriks oma noorusideaalidele ja lootusele Eesti Vabariigist. Nad ei pidanud hiljem nägema tõde - seda, et Eesti Vabariigis pole neid kellegile vaja.

On aeg ja võimalus seda muuta ja näidata riiklikul tasandil, et neid kõiki Eestimaa paremaid poegi on meile vaja, et nad on meile tähtsad ja et me pole neid unustanud. Loodan, et Vabadusvõitleja statuut võetakse vastu, keerates nii uue ja sirgeselgse lehekülje Eesti ajaloos ning näidates maailmale, et meil on Vabariik.

Ja mis kõige tähtsam - näidates nii ka tänastele ja tulevastele noortele, et Eestimaa vabadus on võitlemist väärt. See on ülim ja tema eest seisnud on aukohal meie riigi ajaloos ja tegudes. Koos statuudi vastuvõtuga tulgu ka suhtumine, et oleme riiklikult hoolivad, jälgides, et meie sangarid ei pea tundma eluraskusi ja võitlema tervisliku toimetulekuga. Meie kohus on neid aidata!

Mitte miski ei sobi paremini lõpetama neid ridu kui videokatkend minu arhiivist, kus pataljon „Narva” sõjamees Mihhail Bendt arutleb ka vabadusvõitleja staatuse teemal: