Üksikema pihtimus: kas tõesti olen ma ise süüdi oma olukorras?
Täpne lause siis selle kohta oli järgnev: "Üksikemad on ise süüdi, et nad üksikemad on, nad arvavad end teistest peajagu üle olevat ja peavad end jõle tähtsateks."
See oli siis 34-aastase meesterahva isiklik arvamus, mis ausalt öeldes võttis karvad kuklal püsti.
Tekkis küsimus, mille ka tollele mehele esitasin: kuidas sa saad süüdistada kõiki üksikemasid, kui sa ei tea nende tagamaid? Kas või minu elust võib tuua näite, kuidas lapse isa lihtsalt jalutas minema.
Selle peale sain nähvava vastuse, et ju ma siis olin halb naine.
Tekkis järgmine küsimus: kas olen halb naine, kui hoidsin meest, poputasin meest ja kui raha otsa sai, lasi mees päevapealt jalga? Kas tõesti teeb see minust halva naise?
Seepeale nähvati, et ju siis armastas mees mu raha, mitte mind. Nagu ma sellest juba ise poleks aru saanud.
Siinkohal panen kirja enda loo, kuidas jäin üksikemaks ja miks tõmbas selle mehe lause mul sees kõik tagurpidi.
Olin olnud suhtes juba paar aastat. Lapse isa suur soov oli laps saada, et ta ema, kellel vähk oli, saaks veel lapselapse enne ära näha kui peaks minek olema ja ka ise tahtis suure suuga last saada. Ning saigi siis plaani võetud lapsesaamine, ise käisin sellel hetkel tööl ja sama tegi lapse isa.
Aasta umbes sai üritatud, aga tulemusi ei olnud ning ühel heal hetkel, kui enam ei üritanud, siis saabuski teade minu rasedusest. Andsin rõõmsalt teada ka lapse isale, mille peale lapse isa šoki sai. "Ülim õnn," tõepoolest!
Alguses tundud kõik ilus ja lilleline. Siis suri aga mu isa, kes sai alles surivoodil teada, et saaks varsti vanaisaks. Isegi inimene, kellest poleks oodanud head emotsiooni, sest mul oli alles kool pooleli, oli minu üle õnnelik! Paraku oli aga isa ka üheks minu materiaalseks toetajaks ja seetõttu halvenes mu olukord pärast isa surma tunduvalt.
Kuna rasedus oli raske, siis vahetasin töökohta ja asusin tööle lapsehoidjana, mis oli tol hetkel kergem töö minu jaoks ning kus sai kuni raseduse 8,5. kuuni tööl käidud. Kuna ei jaksanud suure kõhuga rohkemat, siis peale seda jäin koju.
Kui haiglasse sünnitama läksin, ei tahtnud enam lapse isa kuidagi püsida haiglas ja enamus ajast olin üksinda ning 1. septembri õhtul kella kaheksa paiku sündis siia ilma väike ilmakodanik, kes kaalus 3990 grammi ja oli 51 cm pikk - see oli meie poeg.
Esimesed paar nädalat püsis lapse isa meiega koos, kuid siis hakkasid ta käigud ja olekud meiega lühenema aina enam ja enam ning ajal, kui meiega koos oldi, kasutati suurel määral meie raha vabandusega, et endal kas polnud palk laekunud või mis iganes veel, kuni lõpuks käis ta meie juures vaid nädalavahetuseti.
Sedasi kestis see elu pea 2 - 2,5 aastat ning siis, kui ta sai teada, et mu lapsetoetus on nüüd vaid 300 krooni, teatas ta sama päeva õhtul MSN-i teel, et temal on tunded otsas ja enam mind ei armasta. Lause lisa oli, et voodit võime ju sinuga jagada, aga tundeid mul su vastu enam pole ning suhe on läbi.
Nüüd on sellest kõigest möödas üle kahe aasta ning olen endiselt üksikema ja paraku ka töötu, kuna väikelapse kõrvalt kellel kohanemisega raskusi, on raske tööle saada ning veel vähem on tööle saamise võimalusi, kuna ka haridustee on pooleli.
Kõigest hoolimata olen siiani kuidagigi toime tulnud. Jah, olen korduvalt ka abi saand ja muud, aga seda ka vaid teistelt samas olukorras olnutelt.
Öelda, et üksikemad ise on süüdi, et nad on üksikemad, on selge liialdus! Ärge iial mõistke enne hukka inimest, kui te ei tea tema lugu ja miks see lugu selline on. Armastasin oma lapse isa kogu hingest ja see, millega ta peale oma lahkumist hakkama sai, on jätnud jälje maha nii lapse kui ka minu hinge jäädavalt.
Mina tegin vea sellega, et sain noorelt lapse ja paraku kooli ja töö sinnapaika pidin jätma, peale mida on pea võimatu olnud tööle saada.
Väga paljud üksikemad on sellised, kes tulevad teisele hädavajajale appi ka siis, kui sa neile võõras oled parasjagu - on toeks kas siis moraalselt või materjaalselt, kuidas kellelgi võimalik on.
Ärge pange kõiki üksikemasid ühte patta, sest keegi meist pole samasugune ja kõik me teeme omamoodi vigu - kes neist õpib, kes mitte.
