Ühel hommikul kuulsin õues kassi hädakisa. Vaatepilt oli päris kummaline - puuris võrgu taga oli Ants ja maas jälgis teda päris mitu suurt kassi. Midagi teadmata päästsin kassi puurist. Õhtul sain peremehelt pragada, et miks ma kassi välja lasin - tal ju jooksuaeg.

No oli sellel mehel ikka mõtlemine, minu selgitused, et nii ei tehta, jooksid samuti liiva. Mõne kuu möödudes nägin kuuri pööningu ukse vahel pisikesi kassipoegi piilumas. Selgus, et Antsuks kutsutud kass oli hoopis emane ja seal üleval olid nüüd tema pojad. Tundsin endal väikest "süüd" olevat ja otsustasin vähemalt ühele pojale kodu pakkuda. Pojad olid üsna metsikud, presentkindad käes, sain siiski ühe neist kätte. Sellest kassist kasvas truu sõber, kes kaitses meid näiteks sellega, et istus iga külalise jalgade juures ja eriti liigutada ei lubanud, lüües kohe küüned sisse.

Juba oma korteris elades oli meil veel palju kasse. Kui vana kassi olin haiguse tõttu magama pannud, arvasin, et enam ma ühtegi ei võta. Tütar tuli ühel päeval kassipojaga koju, sest poisid olid leidnud kõrvalmaja keldrist kassipere ja nüüd kiusasid neid. Saatsin tütre koos pojaga tagasi.

Samal õhtul tuli ta uuesti juba teisega, ise nuttis: "Ema, tal on ju kõht tühi!" Nii jäigi see karvakera meie kööki korvi sisse. Nutsime koos temaga päris mitu päeva, sest poeg igatses oma ema juurde. Temast kasvas väga ilus poolangoora kassipreili Nurr. Nurr elas meil 14 aastat ja tõi ilmale palju ilusaid karvaseid poegi, kes kõik leidsid omale uue kodu. Pojad sündisid riidekapis, ühed isegi perenaisele kingituseks 8. märtsil. Nurrul lõigati kõhu alt üks mügarik, kuid ta ei saanudki enam terveks ja suri minu kätel loomaarsti ukse taga.

Olid jõulud aastal 2007. Olin järjekordselt lubanud, ei ühtegi kassi enam ei võta. Helises telefon: "Ema, me hakkame tulema. Kas võtan oma kassi kandekorvi kaasa, tee peale jääb ju see loomade hoiukodu?" Peale pikka vaikust ütlesin, et olgu, too ta siis ära. Kuid võta selline, keda teised ehk ei taha, võta emane.

Nii jõudis koju praegune sõber Nunnu, kes oli ise esimesena sülle roninud ja sinna jäänudki. Nunnu elab meil juba neli aastat. Tema lemmikkoht on minu õlad, sinna ronib ta kohe, kui on võimalus. Magab minu kõrval, surudes ennast tugevasti minu vastu. Just eile oli tore vaatepilt. Terve suve polnud ta seda teinud, kuid õhtul avastasin kassi ahju otsast. Külm talv pidi ju tulema, eelmisel talvel oli ta kogu aeg seal. Nunnu hoiab just mind, ronib sülle ja õlgade peale ja tuppa tuleb ainult minu kutsumise peale. Pildil ongi meie pere praegune lemmik Nunnu.

Tänan tütart, kes on paljud meie pere kassid päästnud ja neile sooja ja armastava kodu andnud. Tal on ka endal kass Nummi. Poja pere kass ronis ühel päeval pojale töö juures lihtsalt sülle. Tokerja ja näljasena viis poeg ta koju.

Lõpetuseks üks lause, mille tütar on mulle raamatusse kirjutanud: mulle meeldib see, et sa oled mind õpetanud armastama loomi ja hoolima nendest, kel on elus viltu vedanud. Aitähh!