Tudeng: kõrghariduses on inglise keel asunud eesti keelt välja tõrjuma
Olukord, mida kirjeldan, puudutab Tallinna Ülikooli, ent teatud märkide põhjal on mul alust arvata, et tegemist ei ole ülikoolispetsiifilise tendentsiga. Pealegi on sarnased suundumused ka teistes riikides (pikemaid selleteemalisi artikleid on ilmunud näiteks ajalehes Sirp).
Juba praegu oleme olukorras, kus väga paljusid erialatekste eesti keelde enam ei tõlgita, vaid eeldatakse, et üliõpilased loevad neid inglise keeles, samuti, mis veelgi üllatavam, peavad eestlasest õppejõud eesti tudengitele kohati ka loenguid inglise keeles. Seda kõike võiks muidugi teha, ent on vähemalt kaks probleemikohta: eestikeelne teadussõnavara hääbub ja kõik teised võõrkeeled on tõrjutud. Inglise keel on muutumas meie uueks emakeeleks.
Lisaks ingliskeelsetele loengutele ja õppematerjalidele ilmub Eestis ka üha enam ingliskeelseid teadustöid. Põhjendus tundub lihtne: ingliskeelse töö potentsiaalne kasutus ja lugemus on märksa suuremad. Paraku on reaalsus sageli teine: eestlasest teadlase ingliskeelseid töid loevad lisaks eestlasest juhendajale ja retsensendile kõige rohkem tema enda eestlasest üliõpilased.
Pealegi, kui eesti teadlase töö maailmas tõsist huvi pakuks, ei oleks keel takistuseks. Tõlkimine on võimalik, igal teadustööl on võõrkeelne resümee ning seeläbi on töö sisu teistele maailma teadlastele kättesaadav. Artikleid ja ettekandeid rahvusvahelistel konverentsidel osalemiseks saaks kirjutada inglise keeles ka siis, kui töö ise oleks eestikeelne. Küsimus on pigem tahtmises ja teadlikus valikus.
Eestlaste hulgas on ikka olnud kadakasakslasi, pajuvenelasi ja võsajänkisid, ent haritumad eestlased on ikka osanud oma keele ja rahvuse üle uhkust tunda. Kas meie rahvuslikust iseteadvusest ja identiteedist ei ole enam midagi alles, et lisaks hajusa rahvustundega lapsevanematele, kes pingutavad selle nimel, et nende võsukesed juba lasteaia lõpuks soravalt inglise keelt räägiks, on sama jalga hakanud astuma kõrgharidus ja õieti kogu riik tervikuna, sest suund, mille poole haridus liigub, saab alguse ikka kõrgemaltpoolt?
Olgu identiteeditundega, kuidas on, kuid näib, et ülipüüdlikud lapsevanemad on teinud oma lapse jaoks kasuliku valiku, sest kui keskkoolilõpetanu ei ole eelnevalt inglise keelt õppinud (inglise keel ei ole üldhariduskoolides muide üldse kohustuslik, nagu vene keelgi, õpilane võib olla õppinud hoopis näiteks saksa, prantsuse ja soome keelt), satub ta ülikoolis väga raskesse olukorda.
Ülikool olukorda esialgu ei tunnista, kui tunnistab, ei näe probleemi
Sellisesse raskesse olukorda üliõpilasena sattusin ka mina. Inglise keel on minu kolmas võõrkeel vene ja saksa keele järel ning ingliskeelsed erialatekstid, millega kohe esimesel poolaastal ühes õppeaines kokkupuutusin, tekitasid minus oma mõistetamatusega ahastust. Kuigi ma olen inglise keelt küll õppinud, ehkki vähe, ning isegi praktiseerinud, ei suutnud ma tekstist aru saada ka siis, kui tõlkisin ära kõik tundmatud sõnad. Ainesisu oli raske ning võõras ning lugemine nõudis väga head keeleoskust. Sain aru, et tekst oleks mulle jõukohasem, kui see oleks saksakeelne. Kui kuulsin, et ainet kuulavate üliõpilaste hulgas on veel mitmeid, kes ei ole inglise keelt üldse õppinud ja oskavad seda minust veel vähem, otsustasin õppejuhilt abi otsida, arvates, et ülikool on teinud kuskil vea.
Kirjutades ja vastuseid saades avastasin huvitava mustri, mis näitab ebateadlikkust inglise keele kohustuslikkusest, ent kinnitab selle vääramatust ja enesestmõistetavust. Sain mitmelt ülikooli töötajalt sisuliselt samasugused kaks veidralt vastandlikku vastust: 1. õpitekste võib lugeda mis tahes võõrkeeles (ja need tekstid on olemas), 2. inglise keel on maailmas väga oluline ja seda peab üliõpilane oskama.
Muukeelseid õpitekste siiski ei leidunud ja olen alguses tagasi. Küllap saan oma kesise inglise keele oskusega hakkama, ent küsimus jääb: miks on Eesti kõrgharidus (vähemasti Tallinna ülikool) valinud meelega suuna, mis paneb paljud üliõpilased raskesse, lausa kiuslikku olukorda, ja mis veelgi hullem, närbutab eesti teaduskeelt? Väiksemagi tahtmise korral oleks võimalik hoida kõrgharidus eestikeelsena. See on muide olulisem, kui ehk esmapilgul tundub. Kõrghariduskeeleks olemine on üks kultuurkeele tunnuseid. Kui see murenema hakkab, algab kogu keele marginaliseerumine.
Esimene samm võib olla aeglane ja märkamatu, ent edasine areng on juba paratamatus, mida on raske peatada: teadus areneb edasi, tekivad uued mõisted, mida eestlased omandavad inglise keeles. Kaovad teadusmõisted, kaob teaduskeel, eestlased hakkavad paljudel teadusaladel inglise keeles mõtlema (muide, seda tuleb ette juba praegu). Me võime eesti keelt veel koduseinte vahel rääkida, ent kui uusi mõisteid peale ei tule, ei ole ka üldhariduskoolides õpetamiseks enam eestikeelset õppesisu, erialaained muutuvad ingliskeelseks ning eesti keelest saab ametlik riigikeel, mida loeme tänavasiltidelt ja milles kirjutatud luuletusi pomiseme emakeeletunnis nagu kauget mälestust möödunud aegadest. Just nagu on juhtunud iiri keelega.
Et seda ei juhtuks, soovin eestlase ja emakeeleõpetajana algatada avalikku arutelu, teadvustamaks olukorda ja leidmaks lahendusi. See ei pea kõik nii minema, meie keel on meie endi kätes.
