Tsüklijoodiku pihtimus: kuidas ära tunda uue räige joomasööstu algust?

Mart oli kaheksa kuud järjest kaine, aga viimased kaks nädalat totaalses joomatsüklis. Nimetaks seda no-matter-what depresiiv-maniakaalseks joomasööstuks. Ah et kuidas see algas?

Üle hulga aja oli ees bussiga linnasõit – surnuaiale isa ja vanaema hauale küünlaid süütama. Juba sama päeva hommikul linnamineku otsust tehes tundis Mart: täna võtan! Imelik, sest just sai kaheksa kuud kaine oldud ja seda mõtet – et võtaks – pole viimasel ajal hingesopiski olnud.

Skeem oli siis selline: alustuseks 200 grammi mingit tundmatut ja odavat viskit, mida tuli vägisi juua, sest juba selle lõhn ajas öökima, aga teadmine, et varsti hakkab hea, sundis takka. Siis "ässastununa" baaris veel kaheksa senti "Valget Kurge", siis onule külla ja loomulikult poest uus 0,7 liitrine pudel külakostiks kaasa. Õhtune bussisõit koju toimus juba mäluaugus – mis kell see täpselt toimus, on kirjas bussipileti peal, konkreetsed mälestused puuduvad. Ju jalad kandsid, muidu oleks plate peal ärganud.

Onu muideks ei võtnud tilkagi – pole juba poolteist aastat võtnud. Kuidagi tuttav. Mingi suguvõsa värk? Vanema mehe elutarkust on hea kuulata: sa võid kasvõi seitse aastat kaine olla, siis hakkad, ja nagu poleks mingit pausi olnudki – "amet" on ju korralikult selgeks õpitud. Ta võrdles seda jalgrattasõiduga: ratas võib kasvõi kümme aastat kuuris seista, siis ühel päeval võtad kätte, paar ebakindlat pedaalivajutust, ja sõidad nagu vana mees. Mart ei suuda täpselt öelda, kas ta siis tajus ka, et ongi alustamas uut joomatsüklit.

Kindlasti ei kummutanud ta esimesi lõuatäisi konkreetse plaaniga, et joob kaks nädalat jutti, nii et maa must. Baaris võetud lisaga oli asi aga ilmselt otsustatud ja tema kontrollile ei allu: joob nii kaua, kuni välised tegurid sekkuvad.

Päevakavast ka paar sõna: ärkamine oma voodis, imestusega, kuidas sinna sai, midagi ei mäleta... Ja siis hakkab vaikselt paha, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ebakindlus ja värinad keres ning kätes. Tülgastustunne hinges, sest midagi täpselt ei mäleta, paha- ja isegi vihahood, kuna üleni on sant olla ja viina pole peale võtta.

Hetkeks peeglisse vaadates näeb Mart enda vihast nägu, mis ütleb: jälle ma joon, kurat! Aga nii palju jõudu ja raha veel on, et end välja sundida – kell saab varsti kümme ja tõsised võtumehed varitsevad juba poe taga põõsastes. Mure on kõigil ühine: saaks juba mingi noti kätte; ja miks see neetud aeg venib, nagu oleks mingi relatiivsusteooriaga tegemist? Üks filosoof soovitaski Einsteinile helistada: klattigu see asi ära, seoses hommikuse aja tohutu venimisega enne kümmet!

Jälle kulistab Mart esimesed lõuatäied hasardiga, et rutem sellest pahast tundest ja surutisest vabaneda. Kui pähe hakkab, siis muutub jälle kõik heaks: kõik tunduvad tuttavad ja sõbrad olevat, mingit võõristust pole. Kui raha jätkub, võetakse ikka juurde, nii endale kui teistele – Mart ei ole kade mees.

Mingist promillist alates on Mart väga tore mees, aga siis muutub kurjaks ja süngeks, isegi agressiivseks, kui mitte tülinorivaks. Aga veel mitte. Lõuna ajal algab juba esimene "teise päeva" peatäie väljamagamine, sest peaparandus on korralik – lõunaks on suuremad joodikud juba siruli, et õhtul pahasena ärgata ja minna uuele ringile.

Ja nii kaks nädalat jutti, kusjuures hommikune pohmell ja ärajäämanähud kasvavad koos igahommikuse vihaga: miks mul tilkagi viina ei ole, mida kuradit ma siin kannatama pean, ega ma selleks jooma ei hakanud, et mul kehvem hakkaks?! Raha hakkab otsa saama!

Viimastel päevadel hakkab lõpp lähenema. Mardi jaoks on see olukord, kus enam üldse kainena olla ei saa, tekib tunne, nagu hakkaks ära surema, kui alkohol kerest lahkub. Ta teab seda hästi. See on ennegi nii olnud: pärast pikka kainust lühike intensiivne joomine, mis päädib füüsilise ja vaimse kokkukukkumisega.

Täna oli esimene öö, mil oli und ilma viinata – jube! Üldse olid viimased päevad sellised, kus Mart kahtles, kas ise üldse suudab ja tahab sellest tsüklist välja tulla. Paar inimest on veel siia ilma jäänud, kes temast veidigi hoolivad ja saigi lepitud kokku: kui ise jagu ei saa, siis Wismarisse sõit. Aga kust võtta raha? Korraliku joodiku üks lõpetamise alustamise põhjuseid on see, et rahad on otsas, võladki tekkinud.

Füüsiline tervis on kehv, aga kontrolli all, mis tähendab seda, et ta ei torma no-matter-what uut peatäit saama. Aga õlle teeb küll, kui isu tuleb, sest tal on kuri kahtlus, et see "mitte tilkagi" on tema puhul veel hullem kui mõõdukas joomine ehk õhtul üks õlu. Ta pole kunagi ühest õllest tsüklisse langenud. Alati on see alanud kangema kraami vihase allakugistamisega. Ja edasine on teada.

Nüüd algab räige depressioon: kaheksa kuud on rahalises, vaimses ja füüsilises mõttes maha visatud. Jälle alguses tagasi. See hakkab vaikselt juba ära tüütama, sest pole ju kaugeltki esimene kord. Lisaks veel teadmine, et midagi ei tea – suur osa ajast on maha magatud ja oldud mälleris. See vaimne surutis – mis ma küll tegin, kellega, kus – võib omakorda viia pärast pikka kannatamist nii kaugele, et Mart läheb jälle.

Teda ajab öökima see jutt, kui rõve, kole ja õudne see kõik oli. Ta teab seda isegi, sellise meeleheitliku viina allakallamisega ei saagi ju midagi muud juhtuda, aga mis see teadmine annab? Kas tulen ikka lõplikult välja? Kas leian piisavalt igakülgset rakendust kainena, et polekski põhjust end täis juua ja kõike otsast alustada? Oot-oot, ka selle tsükli algus on ju segane – mingit otsest põhjust nagu polnudki.

Mart on kainena ja vormis olles piisavalt tark, et aru saada: abi on vaja. Aga millist abi? Igasugused ampullid ja koodid ei ole temale. Üldse on Mart selline mees, et arstile läheb vaid jalad ees, viimases hädas. Aga millal siis minna, kui kaheksa kuud on kõik korras ja siis päeva pealt kõik muutub?

Tegelikult ei ole kõik korras, aga Mart ei kujuta ette, kuidas ta peaks oma sügavate hingeasjadega tegelema, sest need on ju sellised asjad, millest kainena ei räägi, ainult joobes ja võõras seltskonnas. Vaevalt nad mõtlevad, et "jooda mehele viin sisse ja siis näed, kellega tegemist on." Mõeldakse nii: jälle üks vend on end totaalselt segi kamminud ja peksab segast! Aga nii ongi hea rääkida, sest keegi ei jää suu imestusest lahti vahtima.

Algab uus peatükk teosest "Mardi võitlused".

Üks imelik mõte kummitab Marti pärast tsüklit: häbitunne, nagu oleks tervet maailma alt vedanud – ei julge nagu väljagi minna, kuigi tegelikult vedas ta alt vaid ennast ja neid paari veel alles jäänud lähedast inimest.

Loo moraal? Seda polegi. On vaid fragmendid elust.