Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Trammitee turismiobjektiks: tukkuvad vanurid, haisvad parmud ja uksed, mis ei sulgu

 (60)
Tossav tramm
Mobiilifoto: Andres Putting

Täna hommikul tööle sõites tekkis mul suisa geniaalne äriidee, kuidas olla kasulik Tallinna kui kultuuripealinna mainele, edendada turismindust ning kõige selle juures mõned eurorahad ka enda kukrusse paigutada.

Nimelt võiks Tallinna ja ka üldiselt Eesti elu-olu tutvustada trammisõitudega läbi meie kultuurse pealinna — lõpp-peatusest lõpp-peatuseni.

Valime auväärsele turistile näiteks sõidu liinil Kopli — Ülemiste. See on liin, mida igal hommikul tööle sõiduks kasutan ehk sellega kõige rohkem ka tuttav olen. Alustame peatusest Maleva ehk Kopli lõpp-peatusest neljas peatus Ülemiste suunas.

Peatuses oodates on kuulda kõrvalukustavat kriipivat metalset vilinat — järelikult tramm on kohe-kohe jõudmas. Ja sealt ta tulebki juba kurvi tagant välja, meie tuttav sini-valge plekk-karbike, sarved vahvalt särtsumas. Tagumisest uksest trammi sisenedes on tunda mahedat prügikasti haisu, mis ninasõõrmed kokku tõmbuma paneb. Tagapool on istumas näha kolmeliikmelist seltskonda, kes on ümbritsetud värviliste kilekottidega ning kellest kaks härrast on vist hilise ärkamisega, kuna tukuvad veel. Kolmas kamraad peab ilmselt selle sõidu ajal valvel olema.

Peas tekib kohe äriplaani edasiarendus, et turistide trammisõit peaks just suvel toimuma, kuna siis saab Tallinnast n-ö „täislaksu“. Pesematuse ving sunnib lõpuks siiski kinniseid aknaid avama, mis meherammu kasutades veidike isegi lahti nihkuvad. Akendeni jõudmiseks on vaja kinni haarata  nii mõnestki käepidemest, millega käed mõnusalt kleepuvaks saab — jällegi kindlasti midagi turistile, kultuurne higi ikkagi!

Vahepeal oleme märkamatult jõudnud Balti jaama peatusesse, kust on võimalik näha meie esinduslikku rongijaama koos prügi nokkivate kajakate ja tuvidega. Jaamas väljub ka tagaridade kolmene grupp ning ühineb pinkidel istuva suurema pundiga, kes tervitavad neid seltsimehelikult ja ulatavad väikese värvilise korgiga klaaspudeli. Mõttes lehvitan minagi neile rõõmsalt ja proovin sõõmu värsket õhku ninna ahmida.

Sõit jätkub ning Põhja puiestee ja Linnahalli peatuse vahelisele lõigule jäävad kindlasti ühed huvitavad kultuuripealinnale omased linnaarhitektuuri näited — ei ma ei mõtle põhuteatrit, vaid kohe trammi rööbaste lähedal olevaid räbalatest ja prügist valmistatud inimpesasid, mille kohal juba kaugelt võib porikärbse parve märgata. Küll on sellid end mugavalt ja suviselt sisse seadnud sinna põõsaste ja oksade vahele. Ökonoomne!

Järgmise peatuse nime on küll raske kuulda läbi logiseva kõlarikrabina ja sahina, kuid jäägugi see põnevaks äraarvamismänguks kogu sõidu vältel. Peatust pole õnneks raske ära tunda — tegu on Hobujaaama peatusega — meie pealinna moodsaima ja uhkeima südalinna peatusega. Kohe vägeva metropoli tunne tuleb hetkeks aknast välja vaadates.

Et sõit liiga igavaks ei muutuks, ootab meid järgmine üllatus: keskmine trammiuks ei sulgu. Peale mõnda katset uksi automaatselt sulgeda avaneb juhikabiini uks ja sõitjatel on võimalus näha ka meie trammijuhti. „Ideaalne!“, mõtlen mina oma peas, „Turistid saavad nii ka tõelist Tallinna trammijuhti näha!“. Trammijuhiks on noor habras naisterahvas, kes ust väe ja jõuga kinni proovib nügida. Siresäärset blondiini asub aitama ka üks päikeseprillide ja Maxima kilekotiga mees, kuid uks, va võrukael, ei kavatsegi sulguda.

Järgmiseks venitab neiu trammijuht sõiduki ninaosast välja pika roostes raudkangi ja lohistab selle uksele risti ette, et see peatustes enam üldse ei avanekski. Milline kavalus ja efektiivne toimimine! Nad on vist hea väljaõppe saanud. Kõik sujub justkui teatrietenduses. Tramm loksub edasi ja püstiseisvad reisijad imiteerivad kukeboksi, kuna rööpad on ehitatud ameerikamägede laadselt. „Veel üks lõbustus turistidele lisaks!“, mõtlen vaid mina, endal euro märgid silme ees keerlemas.

Umbes pool tundi kestev sõit lõpebki Ülemiste peatuses Lasnamäel, kus ka mina inspiratsiooni ja indu täis olevana väljun. Selliseid tramme pole ju kusagil mujal Euroopas — need on nii ainulaadsed ja kogemus ise on midagi ekstreemspordi laadset, mis jääb sind nii mõnekski tunniks kummitama. Ja inimesed veel kurdavad kallite ühistranspordi piletite üle, endal selline eksootika käe-jala ulatuses! Aitäh, Trammi- ja Trollibussikoondis, aitäh, Tallinn! Loodame, et praegused trammid teenindavad meid veel vähemalt sama kaua edasi!