Torm Lääne-Virumaal: öösel sadas vihma pähe, kraanist kadus vesi ja hommikust sõin küünlavalgel
Jäin õhtul hilja magama napiks kuueks tunniks, et varahommikul päevatoimetuste tarvis ärgata. Nägin just parasjagu unes oma lemmikkrimisarja peategelast, kui hiiglaslik veetilk vastu mu nägu lärtsatas.
Ärkasin hoobilt ja kuna uni oli tormihäälte ja vihmasabina tõttu olnud habras ja aeg-ajalt ärkveletoov, ei üllatanud mind ei laest alla sadav vesi ega tõik, et lamp lülitit klõpsates pimedaks jäi. Kena, katus on hakanud läbi tilkuma, ehkki maja üürileandja lubas, et katus peab vastu. Sisse kolides oli aga küljealune diivan veerünnaku tõttu seinast eemale tõstetud ning arvata võis, et samalt kohalt võib sadu tuppa tulla. Haarasin oma voodiriided ja loivasin uniselt teise tuppa. Tilkuva koha alla seadsin kausi.
Uuesti uinuda püüdes kaalusin, kas suudan kumisevasse plastnõusse maanduva veesabinaga harjuda või peaksin kausi sisemust vaigistava tekstiiliga täitma. Kui sabina asemel ühtlane valju toksimisesarnane heli tekkis, tõusin püsti, mõelnud enne sirguajamist läbi, mida kaussi panna. Köögikäterätik või mõni riideese?
Pimedas ei suutnud ma oma riiete hulgast piisavalt kiiresti adekvaatset valikut teha, nii et otsustasin köögirätiku kasuks. Juba köögis seistes ja kätt rätiku järele haarates taipasin, et rätik on märksa hädavajalikum kui mõni harva kantav riideese. Lõpuks tegin tagasi toas olles kapi lahti ja haarasin sooja pesu riiulilt arvatavasti pikad pesupüksid (ma ei näinud tegelikult, mis kätte jäi), mida keegi enam niikuinii ei kanna.
Uuesti voodisse pugedes adusin, et polstrist oli abi: enam ei lärmanud kõrvaltoas midagi. Läbi une aimasin, et kümme minutit enne kella kuut ei pruugi ma veel midagi näha, et olla võimeline hommikutoimetusteks, kuid tegelesin sellega siis, kui äratuskell oli helisenud. Keerasin kella tund aega edasi kolmveerand seitsmeks, millal teadsin juba valgemaks minema hakkavat. Päriselt magama ma enam vist ei jäänudki, sest mäletan end tunni jooksul korduvalt peas läbi mõtlemas, kas ma jõuan tööle ja oma asjad tehtud, nentides samal ajal, et mingit muud valikut mul niikuinii ei jää.
Viiv enne ärkamist viis unerahu kahtlus, kas elekter ehk vahepeal tagasi pole tulnud, mille tõttu hommikust tööaega asjatult magamisele raiskaksin. "Tegelikult saaksin ju praegu võtta arvuti, aku on ilmselt täis, internet töötab," arutlesin. Aga ma tõesti ei viitsinud. Üle terve keha voolas väsimusesurin.
Tõusta oli siiski meeldiv. Käisin kuivkäimlas ja arutlesin endamisi, kas hakkan üldse hommikust sööma. Kui võimalus on, peab ikka sööma, otsustasin. Haarasin esikust pliidipuid, et tuli alla teha. Tõmme oli üllatavalt hea. Parem kui tavaliselt, tundus. Olin piisavalt nutikas, et mõista: elektrikatkestuse ajal ei tööta elektripliit ega veekeetja. Aga ühte asja ma siiski esimest korda eramajas elades välja ei mõelnud: vett pumbatakse kraani ka elektriga.
Eelmisel õhtul potti jäänud vette kallasin pudruhelbed ja seadsin poti tulele. Kui teist potti kraani alla seades õnnestus mul potipõhja kraanist vabastada üksainus tilk, hakkasin kõiki kanne ja potte läbi otsima. Õnneks hambapesu- ja kohvivett leidus samuti.
Süütasin lauale küünla ja meeleolu oli ootamatult õdus. Parem kui tavaliselt, leidsin end tõdevat.
Lugesin küünlavalgel piiblist lugu, kuidas Joosepist sai Egiptuse valitseja. Vahepeal tegin endale tööle võileibu kaasa ja haukasin lugemise kõrvale paar ampsu putru.
Mul oli kiire, kahtlesin, et ehk peaks aja kokkuhoiu mõttes ja tormiga ümberkukkumise vältimiseks ratta asemel seekord tööle minema bussiga.
Ma ei suutnud otsustada, igaks juhuks haarasin rahakotist veidi peenraha bussipileti jaoks ja astusin uksest välja. Ma ei julenud rattaga minna siiski. Bussist jäin maha, nii et läksin hoopis jalgsi.
Torm ei olnudki väga tugev. Arvasin, et terves külas pole elektrit, kuid selgus, et vool oli kadunud vaid sealpool raudteed, kus mina elasin.
Tööle jõudsin viimasel hetkel. Kõik oli rahulik ja tundus, et kolleegid pole öösel suuremaid elamusi kogenud.
Naera veel küünalde ja vee kogumise jutu peale, muigasin pead vangutades.
