Meie meeskonna minek pidustustele toimus bussiga ning sõitu jagus kokku tubli viis tundi. Seekord end kaine vaatleja rolli sättides märkasin, et esimesed võlujoogi sõõmud võeti juba enne bussi parklast lahkumist.

Tuju muutus aina ülevamaks ning paaritunnise sõidu järel oli nii mõnigi mees end üsna vaikseks timminud. Meie seltskonna vaikseks timmimise versioon nägi kordades kenam välja, kui kõrvallauda saabunud vintis arveteklaarijate nägemus jõulusöömaajast.

Nimelt leidsid teise maakonna alluvad, et kena oleks pidulauas välja selgitama hakata, kes ja kuidas teiste tuju pidevalt rikub. Nagu üks suur segane perekond jageles meie kõrval ja hääleulatus tõusis kõigil osapooltel aina kõrgemale. Vaatasin kerge hirmuga oma tiimi nägude poole ning peale sulni jõulurõõmu õnneks seal suuremat ei täheldanud.

Oma ettevõtte suureks kiituseks toon välja rikkaliku valiku nii toiduletis kui ka baari poole peal. Eks väikese okkana pealiku kõnest jäi hinge kriipima, et palgatõusust juttu ei tehtud. Küll räägiti kogu ketile kasuliku koostöö sõlmimisest ja sellega kaasnevast heast ettevõttele. Kuidagi kohatu oleks olnud härdal hetkel nüüd see ebaoluline töötasu kõneks võtta. Peaasi, et firmal hästi läheb!