Tööotsija: nooruslik kollektiiv? Ka minu vanaema on siis nooruslik...
Kuna ise alles õpin, siis olen paari aasta vältel tööd otsinud vaid hooajatöölisena ja pigem ajab just teenindusettevõtete lai valik pea ringi käima kui kartust töötuksjäämise ees tekitab. Hämmastav on hoopis see, kuidas toimub tööandja ning potentsiaalse töötaja vaheline värbamisprotsess.
Ilusad piltidega varustatud töökuulutused paljutõotavate lubadustega erutavad esimesel lugemisel meeli ja tekitavad küsimuse, kas ma olen ikka piisavalt pädev kandideerimaks. Teisel pilguheitel mõistad, et põhikriteeriumid kandidaadile on keeleoskus, kohusetundlikkus ja entsusiasm. „Ei tohiks olla keeruline“, mõtled, kuid esimene samm psühhoterrori suunas on, oma hoolikalt viimistletud Curriculum Vitae teele saates, astutud. Või pole antud arvamuse kirjutaja lihtsalt õnnesärgis sündinud.
„ ... peaasi, et oled ise hakkaja ja töö meeldib.“
Väide: „Meile pole kogemus kõige olulisem, tähtsaim on soov areneda selles valdkonnas, kiire õppimisvõime ja positiivsus“ on reeglina kui muusika noore tööotsija kõrvadele ning esimene samm meeldiva töösuhte alustamiseks. Kui aga sellele järgnevad kaastöötajate tüdinud pilgud igale algaja küsimusele vastates ja tööandja kõrgendatud rahulolematus teisel tööpäeval kõige vajaliku peast mitte teadmise korral, tekib alguses tahe end tõestada. Aja möödudes ja vaadates samu vingus ja rahulolematuid nägusid, isegi peale iga viimasegi tööülesande korrektselt täitmist, see tahe kaob.
Tööandjad, nõustudes kandideerija väheste oskustega peaks ka endale teadvustama, et entusiasmi lämmatamine juba eos ei ole kõige arukam tegevus ning pigem tuleks pühendada natuke oma ajast ja heast tahtest uue lojaalse töötaja abistamisele kui nimekirjas järgmine veel oskamatum, aina kasvava tüdimusega ette võtta.
„Meeldiv ja nooruslik kollektiiv“
Samuti meeldib inimestele enamjaolt töötada kolleegidega, kes on nendega samas vanuseklassis. Või vähemalt lähedal sellele kuna teineteisemõistmine, koostöö ja üldine sisekliima on paremad.
Mainiksin, et töövestlus oli üks meeldivamate killast, ka töö ise. Kena noor naine ütles nii muuseas, et „kollektiiv pole suur, hoiab kokku, on meeldiv ja nooruslik“. Esimesel päeval tööle minnes mõistsin, et jah, ka minu vanaema on nooruslik ja eelarvamuste vormimine tänapäeva võrdses ühiskonnas esmamulje põhjal oleks väga subjektiivne. Nädala möödudes tõdesin, et vanemate daamide seltskonnas on noore inimesena raske hakkama saada kuna tavaliselt on patuoinas, kas kõige uuem või kõige noorem. Sel puhul olin mõlemat.
„Ah kuule, meil töötajaid ikka vaja, kaader koguaeg vahetub.“
Samamoodi nagu tööle kandideerija ei ütle, et tal jääb vahetevahel enesekindlusest puudu ei jäta ka kõige paremat muljet kui tööandja mainib, et üle paari kuu neil keegi töötanud pole. Selle faktiga tuleb toime veel nii kaua, kuni klient ei naera sulle näkku, nähes tellitud toiduportsjoni suurust. Üllatavalt ei ole ka isegi see viimane taluvusepiir. Selleni jõuab alles tajudes kogu asjade kulgemise kaootilisust ja töötajate jagunemist kaheks – puhkeruumi toolikaunistus ning tööori, kes on muidugi vähemuses.
Kui kolm pidi kohtu seadus olema, on minu piir saavutatud, aga kuhu edasi? Mõistetav on see, et suvehooajal teenindusvaldkonnas kollektiivi sobiva teenindaja leidmine on sama kui nõela otsimine heinakuhjast ning lõpuks on pidevast töötajate juurdevoolust ka väljaõpetajad ise kurnatud. Aina enam näib, et elualale, kus vajalik on suhtlemisoskus, empaatiavõime ja üleüldine inimlikkus, on tihti sattunud karakterid, kellel ilmselgelt jääb neist omadustest puudu.
Räägitakse ju veel, et noored on tööturule astudes liiga ennasttäis, nõuavad palju, tööajal looderdavad. Kas mitte ei õpetata lapsepõlvest alates, et konfliktis on alati kaks poolt. Tööle saab suvehooajal igaüks kui vaid otsib. Abikäis leiab teenindussektori ettevõte kindlasti, kui vaid otsib. Küsitavaks jääb ainult kvaliteet, kuna nii tööandja kui töövõtja on mõistnud, et kui üks ei sobi, võib ette võtta järgmise. Levib minnalaskmismentaliteet.
Miks üldse kirjutada taaskord tavapärast eestlaslikku vingumist? Lihtsalt mainimaks, et kallis tulevane tööandja, järgmine kord mõtle viis minutit kauem, keda sa ootad töövestlusele, kuidas sõnastad oma töökuulutuese ning kas sul on potentsiaalse uue töötaja jaoks üldse aega, sest sellise suhtumise puhul tekib küsimus, kuhu üldse on mõtet minna, et leida eest inimlikkus?
