Eelnimetatud kirjutise autor seadis küll pretensioonika eesmärgi: “Kristlus kui selline pole kunagi levinud vägivalla teel. Esmapilgul on seda raske tunnistada. Selleks tuleb defineerida kristlus, mida allpool veidi proovin ka teha,” kuid autori püüdlused uppusid paraku demagoogilisse vahutamisse ja maausulistele ärapanemisse. Ja ega teisiti poleks saanudki minna.

Samuti on juba peaaegu et juurdunud seisukoht, nagu ei tohiks isikud, kes mingisse asjassepühendatute ringi ei kuulu, vastaval teemal sõna võttagi, ehk veelkord eelmainitud kirjatükki tsiteerides: “Kuna enamus eestlastest on tänu kommunistlikule okupatsioonile (võrdleme kasvõi Soomega, kus siiani ristitute % on suhteliselt suur) ateistid, siis kuidas nad saaksidki asjalikult kommenteerida teemat, millest neil aimugi ei ole? Samamoodi ei saaks ka kakofoonik adekvaatselt kommenteerida muusikat. Kui arusaamist ja isegi selle püüet ei ole, jääb järgi subjektiivne lihtlabane möla.” Seega leiab autor, et kuna ateistidel müstiline kogemus puudub, ei tohiks nad ka usuteemadel sõna võtta. Mis ei takista aga autorit ennast ateismi maa põhja tampimast. Ehk, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale? Sama loogika järgi võiksid ju näiteks pedofiilidki nõuda, et need, kellel isklik suhe asjasse ehk lapsepilastamise kogemus puudub, ei peaks pedofiilia kohta arvamust avaldama, sest kuidas saab asja, millest ise midagi ei teata, adekvaatselt kommenteerida?

Palju räägitakse viimasel ajal ka eliidist või õigemini selle puudumisest. Nii näiteks kurdab Peeter Helme (Peeter Helme: Eestis puudub eliit), et Ergma juhtimisel Toompeal koos käiv seltskond ei ole paraku mingi eliit. “Vaja on moraalset ja vaimset eeskuju. Kuid seda nad ei suuda anda,” kirjutab Helme ning annab teisal selgelt aimu, kes see eliit peaks olema või kust see peaks tulema: “Meie keel on täis kristliku kultuuri sõnu, me kasutame kõnekäände ja väljendeid, mis pärit Piiblist, meie aastaring järgib kristlikke pühi, me paneme oma lastele nimesid, mida on kandnud pühakud ja usukannatajad. On naeruväärne, et kogu see kristlikus vormis kulgev elu kulgeb kristlusevastase kisa saatel, mis on ühiskonnas laiaulatuslik ning vaidlustamisele justkui ei kuulu. See on vastuoluline. Ja rumal, iseennast põlgav.” (Peeter Helme: Eesti – antikristliku propagandaga luterlik maa)

Olen Helmega selles suhtes täiesti nõus, et liiga palju on meil süüdimatut eneseupitamist ja -õigustamist nagu ka ebameeldivatest teemadest vaikimist või möödarääkimist, sõnaga, hämamist. Meie presidentki sai hiljuti Iisraeli ajakirjanduselt hurjutada selle eest, et rääkis küll juudi omavalitsusest 1920-30ndate Eestis ja meie geneetikute saavutustest juutide päritolu väljaselgitamisel, kuid ei maininud poole sõnagagi holokausti ega eestlaste osalust selles. Holokaust ja selle turundus on omaette teema ning kõigega, mida Zuroff räägib, ei pea sugugi nõustuma, aga olgem ausad, Toomas Hendrik Ilvese seal peetud sõnavõtud ei erinenud ju oluliselt Vladimir Putini kõnest Katõni mälestustseremoonial (mõtlen seda, mis enne lennukatastroofi toimus). Mis parata, inimkonna ajalugu on juba kord täis asju, millest on ebamugav rääkida ja vahel on ka raske mõista, kuidas niisugused asjad võisid juhtuda.

Tühja sest tõest, palju olulisem on maine?

Ma ei teinud holokaustist ega holokausti eitamisest või sellest vaikimisest juttu mitte juhuslikult, vaid sellepärast, et on naeruväärne, mida kõike välja ei mõelda ning kuidas ei vingerdata, et kristluse palet ristisõdijate ja inkvisitsiooni kuritegudest puhtaks pesta. Kas poleks ausam ja väärikam tunnistada, et jah, olid küll niisugused asjad? Et jah, oleme meiegi patused, aga see ei kõiguta meie usku Jumalasse ning me teeme kõik endastoleneva, et niisugused asjad enam kunagi ei korduks? Ütleb ju Kristuski, et esimesena visaku kiviga see, kes teie seast ei ole patustanud. Aga just siia koer maetud ongi – on ju nii ahvatlev teise pihta kiviga visata, aga samas, kuidas sa seda teed, kui ise oled samasugune. Ning algabki lõputu õigustamine ja musta valgeksrääkimine ning kõige parem on, kui õnnestub ennast veelgi suurema ohvri ja kannatajana näidata. Ma saan aru, et noored inimesed, kes on alles leidnud tee usu juurde (või, miks ka mitte, noored riigid), tahaksid alustada n-ö puhtalt lehelt. Nii jõuamegi väideteni, nagu oleksid ristisõdijad olnud tühipaljad poliitika etturid, kes tegelesid lihtlabase maadevallutusega ning tõelised kristlased on hoopis midagi muud: “Et seda siis silmapetteks silmakirjalikult ristisõjaks on kutsustud, see ei muuda asja. /.../ Paraku Hendrik räägib end ise sisse.”

Tule taevas appi! (See ütelus, muuseas, arvatakse pärinevat ristiusu-eelsest ajast.) Olen nõus, et ajalookäsitlus, mida serveerib meile Maavalla Koda, on ilmselt mõnevõrra ilustatud ja tegelikult ei pruukinud kõik nii heroiline olla, aga väikerahvana on meie ajalugu paraku alati kusagile poole kaldu olnud. Nii ei leidu ka läänekristlikule (teutooni) vabastamismüüdile, mida propageerivad Laar ja Vahtre, märkimisväärselt rohkem legitiimset alust ega moraalset õigustust, kui idakristlikule (panslaavi), mille küljes ripuvad Venemaa ajaloolased ning siinse vene kogukonna esindajad. On ju läänekristluski oma positsioonid kätte võitnud teisitimõtlejate mahasurumise ja hävitamise teel. Ja vähemalt mina küll ei suuda mõista, kuidas saab Valgevene territooriumil ja natsimundrites Eesti vabaduse eest võidelda? Ning kas valgevenelastel, olgu nad minupärast kasvõi punased, polnudki õigust oma kodusid ja peresid kaitsta?

Ma olen nõus ka sellega, et kõik eelöeldu puudutab kristlasi siin ja praegu üksnes kaudselt, aga et seda ikka ja jälle õigustada püütakse, siis järelikult ikkagi puudutab! Kui meile midagi antakse – näiteks kinnisvara tagasi – siis oleme küll õigusjärglased. Aga kui jutt on moraalse vastutuse võtmisest, siis ei meeldi meile kohe üldse vastutada! Palju mugavam on rõhutada, et kristlus on eelkõige isiklik suhe Jumalaga ning seetõttu on igasugused jutud vägivallast teemast möödarääkimine, vahutada caesaropaptismist ja tegelikust, piibliõpetusele tuginevast kristlusest jne. Teisisõnu, minu parem käsi pole süüdi selles, mida minu vasak käsi teeb. Hunt ei tea ka, miks ta hunt on. Jumal lõi ta selliseks.

Raivo J Raave kirjutas palju vastukaja leidnud arvamusloo religioossest kurjusest ning kutsuti selle eest kuulu järgi vaibalegi. “Ühine nimetaja, mis on iseloomulik igasugusele religioossele kurjusele, on aga jumalakartuse ja südametunnistuse puudumine. Just-just. Sest isegi kurjategija puhul südametunnistus kui selline üldiselt esineb. Religioosne kurjategija tavaliselt aga ei kahtle ega kahetse. Tema on juba ette õigeks mõistetud. Gott mit uns.

Korralik kristlane sigatseb silmagi pilgutamata, juhul kui ainult leiab oma sigadusele Piiblist õigustuse. Ja selle ikka leiab. Öelge palun mõni asi, millele ei oleks võimalik Piiblist õigustust leida? Mina tean nimetada vaid üht – ebajumalateenimist. See on aga maailma levinuim patt.” (Raivo J. Raave: Religioossest kurjusest)

Meeldib küll teha, aga mitte vastutada

Vastutusele hakkame me mõtlema tavaliselt alles siis, kui juba mingi jama kaelas on. Kui keegi meie peale näpuga näitab. Ning siis hakkame uurima kirjasõna, et kas ehk leiab sealt mõne koha, mis võimaldaks meil vastutust enda pealt ära veeretada. Seejuures kerkib aga keelele küsimus, et kui kaugele on võimalik usu “lahjendamise” ja kõigest ebameeldivast distantseerumisega minna, ilma et usk seejuures oma mõtet ei kaotaks?

Tundub, et see ongi ristiusu, eriti aga luteriusu (ning kõiksugu “kiirusku” pakkuvate kirikute) nõrgaks kohaks. Tuleb nõustuda katoliiklase Peeter Helmega, kes kirjutab: “Tahab ju iga korralik luterlane, et kõiges valitseks kord ning et iga asi toimuks omal ajal ja omas kohas. Ja et iga inimene tegeleks oma asjaga ise, mitte ei topiks oma nina võõrastesse asjadesse. Sest - utreeritult lähenedes - seda ju Luther õpetaski: inimene võib, lausa peab ise Piiblit uurima ja laiemalt võttes ise oma muredega toime tulema. Siis aitab teda ka Jumal. 


Täpselt see on ka eestlase mõttemaailma kvintessents: nokitseda omaette ja sõimata nägu täis igaühel, kes julgeb kritiseerida või nõu anda.”

Aga kas ainult? Kasutaksin siinkohal võimalust, et hoiatada kaaskodanikke krati hingega usujüngrite eest. Kuidas neid ära tunda? Ühtset retsepti on raske anda, aga võib-olla kõige paremini reedab krati isetu ja ülipüüdlik kuulekus peremehele (ehk kirikule või siis dogmale) ning väsimatu võitlus kõigi vastalistega, olgugi, et need vastalised tihtipeale esindavad vaid teistsugust maailmavaadet, olemata seejuures vaenulikud. Neid võib ehk ära tunda ka üleskutsetest järgida täht-tähelt Piibli (või siis Koraani) õpetussõnu ning olla kompromissitu. Kratid võivad meile palju kasu tuua, aga samas ei ole neist võimalik enam lahti saada ning kui kratt tunneb end mahajäetu- või äratõugatuna, muutub ta käitumine ettearvamatuks, enamasti hävitavaks.

Muidugi kohtab kratte ka kõigil muudel elualadel ning nende ridade kirjutaja ei soovi jätta muljet, nagu oleksid kõik usklikud ahned, alatud, silmakirjalikud ja väiklased inimesed – kui kellelegi nii tundus, siis vabandan! – vastupidi, ma tahaksin uskuda, et enamik usklikke on siiski intelligentsed ja meeldivad inimesed, kuid paraku on nii, et ka mõni tilk tökatit kipub rikkuma terve meepoti.

“Hoidku jumal teid religioosse kurjuse eest – inimlikuga saate ise hakkama. Mina usun, et tõelist vaimset arengut on võimalik saavutada vaid tõelise armastuse suunas viiva lakkamatu püüdluse abil,” lõpetab Raave oma kirjatöö. Tsiteeriksin seepeale üht minu arvates enam-vähem tüüpilist Delfi kommentaari ning et vahelejäänud trepiastmed ei tunneks end solvatuna, siis vabandan kõigi ülejäänute ees, kelle kommentaare ma ei tsiteerinud: “hr Raave näol on tegu tüüpilise religioosse variseriga. jääme ikka tõe juurde - kes Piiblis öeldut järgib võib ennast nimetada kristlaseks. kui ei järgi siis ei ole tegu kristlasega, kuigi ta võib seda kõigile kuulutada. ikka teod tõestavad lõpuks kõik. variserid olid väga religioossed ja teadsid Piiblit ilmselt peast, aga nad salgasid selles öeldu oma tegudega. armasta oma ligimest - kas see õhutab kedagi kurjusele?”

Väsimatu kristlaseviha ja diskrimineerimise vastu võitleja Varro Vooglaidi kodulehel ilutseb tähendusrikka pealkirja “Ahvist inimeseni ja tagasi...” all pilt hamburgerit söövaist Medvedevist ja Obamast...

Muide, ma arvan, et usuvabadust tuleks piirata.