On omamoodi fenomenaalne, et Eestit ei koloniseeritud täielikult, vaid orduriigi ülakiht jäi üsna õhukeseks ja Taani kuningakoda soosis pigem hansakaupmeest kui vaba linnakodanikku. Seetõttu jäi meil püsima ka maarahvas oma kultuuri ja keelega ning eeslinnad ehk linnasarad täitusid tasapisi ka eestlastest väikekaupmeeste, voorimeeste, kiprite, kalameeste ja teenindavate käsitöölistega. Tegelikult oligi sisekaubandus ju maarahva käes.

Eesti keskaja eripära
Keskajal liidendati Eesti kristliku Euroopaga ja me saime osa universaalsest Euroopa kultuurist. Keskaja inimesed moodustasid universaalrahva nominaalselt kuningate, kuid faktiliselt kiriku võimu all. Oli universaalkeel: ladina keel. Oli universaaleetika: piibli eetika. Oli universaaltava, mille sündsusreeglid, tervitusnormid, eluideaalid kehtisid kogu Euroopas: rüütellik etikett.

Tänases mõttes rahvusriike ja rahvuskultuure keskajal ei olnud. Oli seisuslik ühiskond. Jah, vähe maarahvast jõudis vaimulike või vasallide või käsitööliste-kaupmeste hulka, kuid oli ka neid, kes jõudsid.

Eestlased jäid peamiselt talurahvaks. Tähtis on, et Saksa talupoeg ei tulnud Eestisse ja just tänu sellele säilis maarahvas ja tema keel. Ei tohi unustada ka, et katoliku kirik kaitses kõiki seisusi ilmaliku võimu eest. Seega oli Eesti koloniseerimine tegelikult vaid osaline ja sellele järgnes peatselt pea paar sajandit kestnud linnakultuuri õitseaeg.

Eestisse asumisest oli tõeliselt huvitatud hansakaupmees. Huvitav on, et kaupmeeste tõus ja langus oli vahetult seotud Liivimaa tõusu ja langusega.

Kas pime või kuldne keskaeg?
Keskaega on sekulaarse valgustuse seisukohalt vaadeldud kui pimedat keskaega - dark ages -, sest keskaeg oli ju usuajastu. Teisalt on entusiastid keskaega ikka näinud kui kuldset keskaega, sest keskajal osati hinnata nii tööd kui lõbu.

Aga just usu tõttu ei saa keskaega nimetada pimedaks. Keskaja inimene uskus legende ja visioone, kuulujutte ja väljamõeldisi, uskus tõtt ja uskus valet, pühakuid ja nõidu, jumalat ja kuradit. Kõikjal nähti reaalsust – isegi seal, kus seda polnud. Keskaja inimesele oli kõik jumalik või jumalast langenud.

See, kes usub, on alati täis lootust. Just usust ning lootusest lähtub keskaja eriline optimism. Keskaeg ei olnud sünge, vaid oma lapsemeelsuses helge.

Keskaeg oli seisuslik ühiskond. Esimene seisuse moodustasid teatavasti vaimulikud (sacertores), teise rüütlid (bellatores) ja kolmanda töötegijad (laboratores). Kui vaimulikel ja rüütlitel olid taevasse pääsemiseks vastavalt pühendumise ja võitluse teed, siis käsitöölised ja talupojad said õndsaks just läbi oma professionaalse töö.

Linnakodanikud aga moodustasid veel erilise privigileeritud seltskonna, keda vahel on isegi neljandaks seisuseks nimetatud. Linnaõhk tegi vabaks.

Keskaja töö ja lõbu
Me teame, et Tammsaare vanapagan enam töö läbi õndsaks ei saanud ja Vana Testamentki annab Aadamale needuse: "Palehigis pead sa oma leiba teenima". Huvitav on, et kristlik keskaeg oskas tööst teha õnnistuse.

Keskaja käsitöölisele oli tähtsaim, et töö tulemus oleks hea ja soliidne. Sellised mõisted nagu odav väljamüügikaup ning massitoode olid täiesti tundmatud. Käsitööline vastutas isiklikult oma töö eest ja ka kaitses seda kui kunstnik. Kuid ta võis lubada endal ka hingetõmbeaega.

Keskajal osati hinnata ka puhkust ning lõbu. Töönädal lõppes laupäeval kell 12. Pühapäev oli hingamis- ja suhtluspäev ning esmaspäev puhkepäev. Kirikupühasid oli 90 kuni 120: seega vaat et kolmandik aastast. Jootusid ja karnevale samuti omajagu.

Keskaegsel elul oli palju enam maali, nukuteatri, muinasjutu või lavamüsteeriumi iseloom kui nüüdisaegsel elul – nii nagu meil praegugi lapsepõlves. Sestap oli elu selgem, meeldejäävam, erutavam, huvitavam. Meil on sellest kindlasti midagi õppida.

Kui keskaja inimesed olidki kui lapsed, siis olid nad väga targad, küpsed ning andekad lapsed. Sellised mehed nagu Augustinus ja Abélard paljastavad hirmutavalt sügavat enesekaemusvõimet. Nunn Roswitha tõstis juba 10. sajandil draama, kõigist kunstiliikidest isikupäraseima, selle kõigis vormides ülimalt õitsvale tasemele.

Me ei saa küll enam keskaega tagasi, kuid meil on võimalik keskaeg tuua tänapäeva – saada see ehe kogemus, sest vaimumaailmas on temporaalselt kõik olemas.