Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Tööandjate ülbus aina kasvab

 (31)
Tööandjate ülbus aina kasvab
Scanpix

Räägin loo, kuidas tööandjad on aina enam hakanud end pidama suisa jumalateks, kuna tööotsijaid on nii meeletult palju. Tööotsijate kriteeriumid on läinud nii alla, kuna tööd lihtsalt ei ole. Kui ka on, siis on see töö selline, kus on kas ebainimlikud tingimused või üliväike palk. Võta ühte ja viska teist.

Juba nii tavaliseks on muutunud nähtus, kus tööportaalides on koristaja nõutav haridustase eriharidus või kõrgharidus, varasema kogemuse nõudest rääkimata. Sul kas on vähemalt kaheaastane kogemus antud alal või sind ei võeta jutulegi. Kuidas aga saada kogemust, kui keegi ei anna võimalustki end tõestada ja näidata, milleks võimeline ollakse?

Ma pean tõdema et olen ise hetkel töötu. Seda kummalisel kombel, kuna viimase poole aastaga olen käinud juba kokku neljas erinevas kohas tööl. See on kohutavalt suur number sellise aja peale.

Alustaksin sellest, mis on juhtunud tööandjatega. Varem, nii aasta tagasi, oli justkui kõik veel enam-vähem korras. Siis tuli aga see hüppeline krahh. Kriis viis minema palju tööjõudu, paljud firmad sulgesid uksed ja selle tagajärel jäi massiliselt inimesi töötuks ning algaski see tööandjate "sõelaefekt".

Ma nimetan seda nii, kuna tööandjal on nüüd nii suur valikuvõimalus ja selline priiskamine ajab neid kohati segadusse, just nagu lapsedki kommipoes ei tea, mida haarata ja mida jätta. Muidugi oli tööandjatel esimese asjana üllatus, kui palju oli neid, kes just seda ühte tööd (jumal teab, kui tavaline see tegelikult oli) soovisid. Kuid nagu ikka, kui on midagi head tohutult palju, siis see hea asi ajab inimesed ülbeks. Kohusetunne kaob, kuna nagunii on ju kuskilt kohe keegi uus võtta.

Minu lugu on järgmine. Olen töötanud restoranides kokana. Olen tõesti hea kokk, hariduselt kokk ja kogemusi on palju. Asusin kohe pärast kooli lõppu kõrgelt hinnatud restorani tööle ja sealt juba sain kutseid veelgi parematesse asutustesse. Mulgi oli tol ajal "sõelaefekt". Nii palju head korraga, tasu oli suurepärane. Üks moment aga räägiti majanduskriisist, millest mina esialgu aru ei saanud, mind see ei puudutanud, kuna mul oli töö ja hea palk.

Olin ise rumal, et sellelt kohalt ära läksin, endal peas helendamas vaid idee veelgi rohelisemast murust, veelgi eredamast päikesest. Lootused aga ei kandnud vilja ja see töökoht, kuhu läksin, ei olnudki selline pidu, nagu lubatud ja nii soovisin vanale kohale tagasi. Kahjuks oli seal juba keegi uus ja ehk ka parem inimene tööl. Sel momendil tabas mind väike hirm, et mis nüüd saab. Polnud küll probleemi, aga töökohad enam ei tulnud nii kergelt kätte, pidin end väga palju tõestama. Siis aga ei sobinud palk või tingimused, kus töötasin.

Vabandan, kui kedagi selle järgnevaga riivan, kuid alampalga eest ma ei kavatse kindlasti mitte kellegi heaks rassida, ükskõik kui hea inimene ta võib siis olla. Sellisel juhul ma ei naudiks oma tööd, kuna tööl ei käida minu arvates töö pärast, vaid, et end ära elatada ja seda kvaliteetselt mõlemale poolele - tööandja saab sellise töö, mida ta minult nõuab ja mina saan selle töö eest tasu, nagu alguses kokku lepitud.

Ühelt töölt teisele seigeldes avastasin, et need ei kesta enam üle kahe kuu. Hakkasin endamisi spekuleerima, et milles siis asi. Kohati oli küll süüdi see osa, et palk oli väike, teise külje pealt, kui töökoht siiski meeldis, proovisin silma kinni pigistada, lastes oma latti allapoole (no enam madalamale ei saa laskuda, kui Eesti Vabariigi alampalk) ning jätkasin. Kaua see aga kesta ei saa, kui on vaja maksta arved, liisingud, pangalaenud ning muud kohustused.

Mul on neid kohustusi vaid kaks: korteri kommunaalarved ning pangalaen. Kokku teeksid need kaks umbes 240 eurot, kui alampalk on 278 millegagi. Kas inimene elab umbes 35 euroga kuu aega ära? Nii et tal on riided seljas, jalanõud jalas, bussipilet olemas, kõht täis, puhtad linad voodis. Seda kõike arvestades ühe inimese kohta, kui tal ei ole mitte kellegagi seda summat jagada.

Põhjus, milleks need töökohad ei säili, on veel ka see, et tööandja muutub ükskõikseks ja ülbeks. Kui tuleb juhus, kus tööandja peab vastuseid andma näiteks oma tegemata töö osas, oma vea pärast, mis ilmneb näiteks palgalehel, siis selle asemel, et hoida püsivat kollektiivi, peab tööandja justkui töötajast lahti saama, kuna ta on nn probleemne, kuigi probleemi põhjustajaks on reeglina siiski tööandja.

Minul on neid juhuseid viimasel ajal nii palju olnud ja kui lugeda tööseadust, siis leian, et seal ei olegi seadust, mis ohjeldaks tööandjaid. Neil ongi vaba voli teha, mis nad tahavad ja seda ka seaduslikult. Tavainimese silmade läbi on selline käitumine kohutavat kriitikat väärt, aga seadus ütleb, et nii ongi kõik "OK". Kõige hullem on see, et inimene enesekaitseks ei julge teha nii suurt sammu, et kohtusse minna, kuna tööandjal reeglina on raha, et hea jurist hankida. Pärast peab aga kaotatud kohtuasja kulud tasuma töötaja. Inimene on sellisel juhul täielikult kaotanud, nii usu endasse kui ka sellesse riiki.

Ma tahaksin teada, kas enda lati allapoole laskmine on veel võimalus vähekenegi raha teenida või on see oma CV määrimine ebavajalike ametitega? Kas tööandjal on õigus omalt 0poolt nõuda töötajalt erilisi andeid, kogemusi, haridust, oskuseid ja lojaalsust, kui tegelikult kunagi ei saa kindel olla, kas tööandja ise omalt poolt pakub peale palga ja töökogemuse samuti midagi enamat? Kas tööandjatele ei saagi ette heita nende ebainimlikku käitumist, kui nad vallandavad näiteks naise, kes on just rasedaks jäänud või mehe, kes just vigastas oma jalga töökohustusi täites ja on pikemale ravile saadetud?

Seadus ometi seda ei luba, aga siiski nii tehakse ja suure hirmuga ei julgeta sellele osapoolele, kes eksis, ka vastu hakata. Seda lihtsalt ei taheta teha, kuna igasugune kokkupuude tööandjaga ajaks vaid marru ja marus inimene kardab, et ehk paneb ta hoopis enda piinlikku olukorda ja siis on igasugune eneseväärikus läinud. Kas tööandjatest on tõesti saamas omaette väikeste jumalate klubi?