Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Tööandjad, miks te tööotsijaid mõnitate?

 (116)
Tööbörsil
Foto: Andres Putting

Praegu, mil töötuid on rohkem kui aastaid tagasi, on osa tööandjate suhtumine häbiväärne. Miks korraldatakse fiktiivseid konkursse, mille puhul ei arvestata tööotsija ajakuluga?

Üks selline juhtum oli prügifirmaga. Rääkiski üks tuttav, et töötab juba teist nädalat asjaajajana ühes prügifirmas, kuhu ta vend teda soovitas. Töö on hea ja talle väga meeldib.

Kohtudes ühe teise sõbrannaga, oli see elevil: olevat saadaval asjaajaja töökoht, hea lähedal käia ja palk on ka normaalne. Oma kogemuste ja haridusega olevat tal suured võimalused see koht endale saada. Hakkan asja uurima — et oot, seal juba uus töötaja ju. Tema oli väga üllatunud, et kuidas, alles nädala alguses ju ilmus kuulutus.

Selliseid juhtumeid on veel, et kuulutus küll ilmub, aga uus inimene tegelikult juba ametis.

Kas ei ole see mitte tööotsijate mõnitamine ja nende aja kuritarvitamine? Ega need CV-d ja motivatsioonikirjad ennast ise koosta ja saada. Kui teete fiktiivse konkursi, eks siis kirjutage ka vastavalt — julged teha, julged ka tunnistada!

Talvel oli veel seegi tavaline, et üldjuhul ei laekunud konkurssidelt mingit tagasisidet. Seda ka siis, kui kuulutuses ei olnud kirjas, et ühendust võetakse vaid sobivate kanditaatidega. Iseenesest suur asi ju pole, aga viisakus siiski, mis ei võta palju vaeva, aga siiski jätab ettevõttest hea mulje.

Neli ametit maksimumaja ja miinimumpalgaga

Seda ma ei oskagi öelda, et kui ühes töökuulutuses on kokku pandud nelja erineva ameti tööülesanded ja see on täistööajaga ning pakutav palk on miinimum, siis kas see on puhas lollus või otsene mõnitamine? Ehk loodetakse, et keegi, kes räägib viit erinevat keelt, on kõrgharidusega jne, on nii meeleheitel, et tahab ennast mitme inimese tööga ribadeks tõmmata.

Levinud on ka sellised võtted, et ettevõtte töötajad ei püsi tööl kauem kui katseaeg seda ette näeb, st iga kolme kuu tagant otsitakse sama ametimeest. Ettevõttes, kus kõik korras on, hinnatakse personali püsivust, aga ettevõtted, kes otsivad töölooma, keda hiljem üle lasta, on ainult kasumi peal väljas. Mida sellise stiiliga just kauaks ei jätku…

Sagedad on ka juhtumid, kus töötaja julgeb mainida ka oma õigusi ja tal soovitatakse lahkumisavaldus kirjutada. Paljud suruvadki enda õigused alla, kuna tööd on vaja — et kasvatada lapsi, maksta makse, laenu jne. Seega: “Vait olla ja edasi teenida?”

Kaua võib?

Mind päris huvitab, kui kaua see tööandjapoolne terroriseerimine ja mõnitamine kestab. Endal küll selliseid muresid pole, aga pea igas seltskonnas on inimene, kes räägib, millist stressi töökeskkond tekitab — aga raha on vaja. Kas te, mainitud ettevõtete juhid, mõtlete sellele, et kui te kõik oma töötajad vaimselt murrate, siis varsti ei ole teil enam kedagi, kes oleks valmis teile sandikopikate eest valge neeger olema.