Tööandjad, kas te ise ka teate, keda või mida te tegelikult tahate?

Mind pani siia kirjutama hiljutine kogemus ühelt töökoha täitmiseks korraldatud konkursilt. Otsiti finantsjuhti, kellel oleks kõrgharidus, eelnev erialane töökogemus ning hea inglise ja vene keele oskus.

Väga hea! Minul on pärast Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse eriala lõpetamist 20 aastat finantsjuhi–pearaamatupidaja töökogemust, peamiselt tuntud Eesti suurfirmadest, -kontsernidest ja rahvusvahelistest ettevõtetest. Mõlema keele oskus on seetõttu väga heal tasemel. Miks mitte kandideerida?

Lõpuks saabus standardne vastus: "Täname, et pühendasite aega kandideerimiseks ja näitasite üles huvi X-ettevõtte finantsjuhi konkursil. Hindame Teie kvalifikatsiooni ja oskusi kõrgelt, kuid peame kahjuks tõdema, et seekord osutus ettevõtte poolt valituks teine kandidaat. Sellest hoolimata soovime Teile edu uue töökoha otsinguil ja kõike ilusat edaspidiseks!"

Suhtusin asjasse rahulikult, kuna tundus, et leidus ikkagi minust parem kandidaat, nüüd aga sain teada, et konkurss polegi veel lõppenud ― ka üks minu tuttav osaleb samal konkursil ― inimene, kes on töötanud oma elus kõigepealt 7 aastat kingamüüjana ja nüüd lõpuks viimased poolteist aastat ühes riigiettevõttes andmesisestaja ja dokumentide kinnitajana, kes pole elu sees kokku puutunud ei finantsjuhtimise ega ka raamatupidamisega, ja kes ei valda kumbagi nõutud keelt peaaegu absoluutselt.

Tema kutsuti ettevõttesse vestlusele ja on põhimõtteliselt juba arvatud konkursi lõppvooru. Mida või keda te ikkagi tahate, tööandjad? Miks te kardate tugevaid kandidaate?

Jah, ma võin küll eeldada, et tänu oma olematule erialasele töökogemusele on selle teise kandidaadi palgasoov natukene tagasihoidlikum kui ennast pikaajaliselt tõestanud tippspetsialistil, aga...?