Tihti otsustab asju mingi seltskond, kel pole inimeste juhtimisest ja personaliga tegelemisest vähimatki aimu. Selliste ettevõtete kaadrivoolavus on alati suur, isegi kui palk ei olegi maailma kõige viletsam. Miskipärast ei süübi ettevõtja aga voolavuse peamisesse põhjusesse, milleks on tihti tema ise.

Te pistate töötajale pihku töölepingu, kus kirjeldatakse vastastikusi kohustusi, aga tihti ei vasta need üldse teie ettevõtte tõelisele töökorraldusele. Sama hästi võiks siis juba kirjutada lepingusse, et "töötaja ülesanne on teha tööd". Te palkate inimese tegema mingeid teatud töid, aga siis lasete tal nende asjade kõrvalt teha igasugust muud jura, ettekäändel, et "keegi peab ju selle ka ära tegema".

Tihti pole te isegi süvenenud sellesse, kui palju seda muud jura tegelikult on, küll aga olete varmad märkama, kui see mitte kellegi vastutusalasse kuuluv jamps tegemata jääb, ja määrite selle siis kaela kellelegi, kes tegelikult ei puutu asjasse.

Teil on häda, et oma "ülemuse tööga" tegelemise asemel peate pidevalt tegelema kaadriprobleemidega. Otsige omale normaalne kaader! Miks te võtate tööle õpilasi, kes saavad töötada ainult teatud valitud aegadel, ja hilisteismelisi, kes veel ei tea, mida nad elult tahavad ja lähevad niikuinii paari kuu pärast minema, sest neile on miski vastukarva või nad lihtsalt tüdinevad ära?

Juhul kui olete suutnud leida sellesse kollektiivi kasvõi ühe normaalse töötaja, siis peab ta pidevalt tegema teiste tööd ja asendama puuduvaid inimesi. Loomulikult saab tal üsna kiiresti niisugusest olukorrast kõrini.

Tehke enne inimese palkamist endale selgeks, mida te töötajast tahate, millised ülesanded käivad põhitöö juurde, ja arutage see ka temaga läbi, et ei tekiks üllatusi. Loobuge töötajatest, kes põhjustavad oma erisoovidega teistele probleeme.

Miks te näiteks pensionieelikuid tööle ei võta? Kas nad on teie jaoks liiga elukogenud?