Diskrimineerimine on tajutav reeglina just äratõugatute poolt, sest tekib huvide konflikt, milles ühelt poolt iga üksikisik soovib ennast teostada ning teiselt poolt soovib tööandja kohale võimalikult hästi sobivat inimest. See ei ole isekas käitumine vaid konkurentsis ainuvõimalik toimimine, et ellu jääda.

Me ei palka ju 18-aastast ettevõtte juhiks, kuna keegi ei võta teda tõsiselt ja me eeldame, et tal napib mõistust tööülesande täitmiseks. Mitte keegi ei vaidle ilmselt, et inimese sooritusvõimekuse kõver läbi eluaastate on parabool. Mitte niisama ei ole sätestatud riiklikku pensioniiga. Me kõik aktsepteerimine, et mingist vanusest alates ei ole me enam töövõimelised. Muidugi ei juhtu see üleöö, kuid kerkib küsimus, kas pikaajaliste strateegiliste plaanidega ettevõte peaks palkama juhtfiguuriks pensionieeliku? Tippjuhtide keskmine vanus loksub iseeneslikult paika.

Palju on räägitud naiste diskrimineerimisest tööpõllul. Valan sellega nüüd küll õli tulle, aga mõne erandiga on tippjuhtimiseks vajalikud tugevused rohkem arenenud meestel. Samamoodi nagu suhtekorraldajaks ja assisteerimiseks sobivad paremini naiste tugevused. Samuti ei tule kasuks asjaolu, et parimas eas naised on teate-küll-millistel-asjaoludel karjäärist 2-3 aastat eemal. Pooldan väga pereplaneerimist ja järelkasvu, aga ei pea otstarbekaks kaasata turundusprojekti punnkõhukesega neidu, kes kehitab õlgu, kui temalt küsida, millal ta tööle naaseks. Muidugi pole mul seda isegi mitte õigust küsida. Milline jultumus!

Kanal 2 telesaates, mille nime ma ei mäleta, oli needitud punkaritüdrukul raske tööd leida. Olgu, meil on õigus ennast vabalt väljendada ja näha välja nagu me soovime. Aga ka tööandjal on õigus oma "nägu" kaitsta ja tegemist ei ole diskrimineerimisega, kui needitud inimest firma esindajana tööle ei võta. Võiks ju arutleda, mitu neeti on liiga palju. Või kui needid on lubatud, kas siis võib endale ka jõhvist vurrud sisse istutada ning end tiigriks mängida, nagu Discovery's üks inimene tegi?

Kõik need näited kirjeldasid tavalist valiku langetamise protsessi ning ei kvalifitseeru minu arvates diskrimineerimisena. Olukorrad, kus keegi on tõesti nahavärvi pärast kandidatuurist kõrvale jäetud või kellessegi suhtutakse erinevalt võrreldes samal ametikohal töötava kolleegiga, on muidugi kurjast ning vajavad ranget karistamist.