Selle aasta jaanuaris alustasime naisega tervislikult toitumise plaani elluviimist. Menüüs tõusid tähtsale kohale külmutatud juurviljad, riisinuudlid ja teraleib. Juurde ohtralt puuvilja ning suurem rõhk hommikusöögile. Esimene kuu möödus väga vaevaliselt, kuna keha lausa nõudis harjunud toitu. Krõpsuletist pidin end jõuga mööda tirima ja limonaadi haaravat kätt maha suruma.

Pärast pea kolme nädala möödumist on väikene ime toimunud - enam ei isuta rämpsu järele. Veel müstilisem on see, et isegi tervislikuks peetav sink ajab iiveldama. Toode on nii jõhkralt ülesoolatud, et selle kõrvale peaks tsisternautotäie vett jooma. Kohutav on mõelda, et valdav osa eestlasi peaks seda lihakäntsakat unelmate delikatessiks. Nii manipuleeritud ja rikutud on meie maitsemeeled jaekaubanduse poolt.

Ülemäärase kehakaalu kogunemisega olen võidelnud kogu oma teadliku elu. Ka lasteaiafotodel olen rõõmus pallike. Koolipiltidel näolt enam sellist rõõmu ei peegeldu - teised on ju saledamad ja sportlikumad. Nagu tüüpiline paksuke, leidsin ka mina ettekäändeid, miks mitte end liigutada. Mõnevõrra andis selleks alust ka nõrk tervis, mis paradoksaalsel kombel võis olla seotud just vähese liikumisega. Nagu nõiaring hoidis ülekaal mind oma õrnas embuses tubli aastakümne.

Muutuse ellu tõi uus koolikaaslane, kes värskelt naabruskonda kolis. Tema energia ja julgustav suhtumine viis meid koos trenni. Peagi olime enda kampa liitnud kõik tegijad poisid ning treenimisest sai meie motivaator.

Aastaga langes kaal mitmekümne kilogrammi võrra ja põhikooli lõpuks kaalusin 174 sentimeetri kohta ulmelised 58 kilogrammi. Enne oli kaalunumber küündinud 75-ni, mis varateismelise kohta on ilmselgelt liiga palju. Pean tunnistama, et alanenud kaalunumbrini viis mind vahepeal üsna maniakaalseks kujunenud treenimine ja osaline nälgimine. Alles nüüd saan aru, et näljatunne saadab kehale vastupidise signaali: hoia rasva kehas kinni! Ja kohe, kui midagi makku jõuab, paneb näljahirmus keha selle tallele.

Kust üldse tuleb tänapäeva arenenud inimesele idee end suureks süüa? Ajaloost teame, et meid on sõdade ajal kimbutanud näljahädad. Ilmselt on kehasse kodeeritud, et varude ülekülluse puhul on neid igaks juhuks vaja salvestada. Inimkonna heaolu areng on olnud kiirem kui keha suudab aru saada ja end optimeerida. Mällu on salvestunud hirm, et homme ei pruugi enam piisavalt toitu olla ning keha kaitseb end rivist välja langemise eest.

Meedia pasundab, kuidas esileedi soovitab ökotoitu süüa. Samal ajal on ökotoidu kättesaadavus ja hinnatase tavainimesele mõistetamatult kõrge. Ka väiketalude pidamine on reformide tagajärjel välja surnud. Erinevad nõuded loomadele ja nende elupindadele on viidud absurdini. Nii koosnebki meie toidulaud ainult säilitusaineid ja halbu transrasvu täis ning pakendatud poolfabrikaatidest. Üle maailma käib propaganda, kuidas toorpiim on ohtlik ja selle müüjaid ootab kriminaalne karistus. Samal ajal söövad inimesed sisse geneetiliselt muundatud toiduaineid, mis kutsuvad katseloomadel esile massiivseid kasvajaid.

Midagi on väga viltu meie sissesöödava toiduga, kuid sellest hoolimata peame vastama maailma ilustandarditele. Olema modellimõõtu moekad kehad, kes peavad tervislikku toitu tikutulega otsima. Enamik ei jaksa endale lubada treeningkaarti spordisaalis ja nagu hiljuti selgus, ei ole kodune toimetamine trenn. See on lihtne füüsiline töö, mis ei ole tasakaalus ja mis treenimise asemel vaid keha kurnab.

Hea lugeja, milliseid võimalusi enda vormis hoidmiseks näed sina? Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !