Tere, ESM! Ehe näide sellest, et Eesti riik töötab Euroopa Liidu, mitte oma kodanike huvides
Eesti on sisuliselt kohustatud ühistupanka paigutama 148,8 miljonit eurot viies osas. Kogu osalus oleks ligikaudu 1,3 miljardit eurot, kuid ülejäänu jääks sisuliselt garantiivormi. Vaadates aga praegust olukorda Euroopas, võib juba ette ennustada, et see "Garantiivorm" võetakse samuti varsti kasutusele. Kas meie riigis on olukord tõesti nii hea, et võiksime oma raha arvelt toetada teisi? Kas meie riigis seisab raha kasutult ja ei ole enam ühtki paremat sihtpunkti miljardile eurole, kui Euroopa Ühiskassa?
Olgu me Euroopa Liidu silmis nii rahaliselt stabiilsed ja väikse välisvõlaga, kui tahes - ilmselt ei ole keegi seal suures Liidus analüüsinud, millise hinnaga see on saavutatud: Meil on võrreldes teiste EL riikidega väga väikesed palgad, meie riik ei suuda pakkuda korralikku meditsiinilist abi ega hooldusteenust, tõsiseltvõetavaid toetusi töötutele ja töövõimetutele, toimivat päästeteenistust või muid ühiskondlikke hüvesid, mille järgi tegelikult tuleks hinnata riigi edukust - riik algab ju ikkagi kodanikest ja esmane prioriteet peaks olema nende heaolu!
Viimase aja uudised suletavatest päästekomandodest tõmbasid esimese lahtise haava minu usku Eestisse. Üks minu perekonnatuttavatest oleks kaotanud oma kodu ja jäänud väga suure perega lageda taeva alla, kui poleks olnud lähedalasuvat päästekomandot ka maakohas. Nüüdseks on selle päästekomando mehed oma kiivrid nurka visanud ja püüavad uut tööd leida.
Siit leiab aga aluse järgnev katsumus - maakohtades suletakse viimseidki asutusi, seega on seal pea võimatu uut tööd leida - need vähesed, kel õnnestub rakendust leida, peavad suure osa oma palgast kulutama kütusele, sest maapiirkondades ei ole mõistliku kvaliteediga ühistransporti. Need, kel aga tööd leida ei õnnestu, on sunnitud mõne kuu pärast hakkama saama aga vaid mõnekümne euro suuruse töötutoetusega - sellest ei piisa aga praeguste "Euro hinda ei tõsta" hindade juures ka keskmise perekonna kahe nädala toidurahaks.
Mingil määral õnnelikumad on need, kelle elupaigaks on mõni suurem linn - tööd ja elupaika leida on lihtsam. Samas on elu oluliselt kallim ja paljud tööl käivad inimesed peavad ikkagi õhtul tühja kõhuga magama minema - väike palk lihtsalt ei võimalda üürida kodu ja maksta hirmkalleid kommunaalmakseid ning selle kõrvalt veel midagi täisväärtusliku toidu heaks säästa. Just sel põhjusel olid väga asjakohased ka abipakid, mida jagati pea igas suuremas linnas. Paraku oli abivajajaid rohkem, kui pakke, mida neile ulatada. Suur poleemika tekkis näiteks Valgas, kus nii mõnedki pensionärid oma pakist ilma jäid. Aga kellel on õigus öelda, et pensionärid ei vaja toiduabi? Kes on see, kes võtab endale õiguse otsustada selle üle, kes sööb ja kes nälgib? Keskmise paarisajaeurose pensioniga ei ole praegu lihtne ära elada. Ka meie pere pensionäridele on abipakkidest olnud suur abi ja just need pakid on aidanud neil nii mõnegi kuu lõpu üle elada ilma liiga tühja kõhtu tundmata.
Need, kel aga nälja pärast muretseda pole vaja, ei saa end siiski tunda veel päris hästi, sest riik ei ole viimasel ajal pööranud mingisugust tähelepanu erinevate tugiteenuste osutamisele. Võtame näiteks lasteaiad - kuigi riigis on iive negatiivne, on siiski lapsi oluliselt rohkem, kui neile lasteaiakohti. Kuna lastetoetusest just väga kaua ära ei ela, on aga emadel tõsine vajadus tagasi tööle minna, mis ei ole suurel osal vanematest aga siiski võimalik, kui pole kedagi, kes last hoiaks. Tallinna tänavaid ehivad plakatid, mis kuulutavad, et maksmata maksude eest saaksime ehitada 295 uut lasteada. Huvitav, kui mitu lasteaeda saaks ehitada sellele reklaamikampaaniale kulunud raha eest? Või mitukümmend laste päevahoidu võiks püsti panna selle miljardi euro eest, mida me nüüd Euroopa Ühiskassa põhjatusse kaevu uputame?
Nagu kuulda on, on kehvad lood ka Haigekassaga, mis muudab meie meditsiiniteenuste osutamise veel kesisemaks, kui see enne oli. Järjekorrad eriarstide juurde on kuudepikkused, vajalikke uuringuid saada on aga peaaegu võimatu. Üks arst ütles ausalt ära, et inimene, kes käib viimase aasta jooksul juba kolmandat korda eriarsti juures, ent kellele pole selle aja jooksul teostatud ühtki uuringut, et süveneva probleemi tagamaadest aru saada, jääbki ilmselt oma uuringut ootama - selleks lihtsalt ei ole raha. Aga mille jaoks me siis ravikindlustuse, töötuskindlustuse ja muu eest maksame, kui me selle eest midagi vastu ei saa?
Oleme siiani elanud Eestis ja teeninud kolm-neli korda väiksemat palka, kui oma eriala eest mujal saaksime ning maksnud sellest palgast veel pea neljandiku maksudeks, sest meie perekond ja lähedased on siin ning kodumaa-armastusest ei saa veel suud puhtaks pühkida. Kuna aga õhust ja armastusest elada ei saa, on kurb nentida, et oleme nüüd järjekordsed omal kulul omandatud kõrgharidusega noored, kes olude sunnil Eesti tolmu jalgelt pühivad, et mujal maailmas saada töö eest väärilist tasu ning makstud maksude eest väärilist teenust.
