Teistmoodi koolikiusamine - 9 aastat alandust, kui kiusamine algas õpetajast
Minu lugu innustas kirjutama telesarja American Idol tänavuse hooaja esimene osa, mille viimases osas astus lavalaudadele noor naine, keda koolis jõhkralt kiusati. Ta esitas laulu, mille oli ise kirjutanud. Esitlus oli ülimalt emotsionaalne ja läbi pisarate. Tema hääles kajastus suur valu ja hingepiin. Publik oli pisarates ja ka osa kohtunikest.
Selle kohta võib öelda, et “show must go on”, kuid arvan ,et nii mõnigi tundis ennast selles laulus ära ja leidis ennast läbi pisarate kaasa elamast. See lõik avas minus ukse, mida olen aastaid (10) alla surunud - minu minevik. Kiskus lahti nii mõnegi haava.
Nüüd mõtlete, et järgmine “pubekas” kirjutab oma elust, kuid olen täiskasvanud naine ja ka juba ise ema ja see, mida mina läbi elasin, pean suurimaks hirmuks oma lapse koolielus. See lugu on hoiatuseks kõigile teistele vanematele, kes arvavad, et koolikiusamises on süüdi vaid lapsed ise.
Minu lugu kiusamisest ei ole sterotüüpne. Minu lugu on teistsugune, sest minu kiusamine sai alguse klassijuhatajast. Inimesest, kes peaks olema laste usaldusisik ja autoriteet. Inimene kelle poole pöörduda, kui mure on ja kes kaitseb sind “ebaaususe” eest. Minu lugu saab alguse kellestki, eks rikkus mu koolielu tervelt üheksaks aastaks.
Neljandas klassis vahetus meie klassijuhataja. Uueks õpetajaks oli vanemas eas naisterahvas. Ülimalt daamilik ja endast lugu pidav naine.
Ma ei mäletagi, kuidas see lugu täpselt alguse sai, kuid ühel päeval avastasime pinginaabriga end piiramisrõngas, kus mõnitajaks oli terve klassi ees meie klassijuhataja. Olime tulnud just lõuna pausilt ja kiiruga süües olid me riided ka toiduga kokku saanud ehk siis klassijuhataja sõnade kohaselt: ”Teie lõunamenüü on loetav teie pluusi pealt!” Jah piinlik tõesti, oleksime pidanud tähelepanelikumad olema, kuid olime neljandas klassis ehk on andestatav, et lapsed kiiruga sõid ja õue mängima veel tahtsid minna, enne kui tunnid uuesti algasid. Kuid ei, meie mõnitus ei piirdunud vaid kommentaariga, kutsuti kohale meie vanemad, et meie lubamatust käitumisest ette kanda. See ei jäänud meie vanematele viimaseks korraks. Minu pinginaabri vanemad lõpuks loobusid kohale ilmumast.
Antud näide on minu koolielust kõige leebem variant. Me polnud pinginaabriga “nohikud” või muudmoodi teistsugused. Meie erinevus võibolla teistest oli see, et meie pered polnud just kõige jõukamad. Pidime leppima vähesemaga ja see väljendus ka meie riietumisstiilis ja üleüldistes võimalustes klassiga midagi kaasa teha. Kuid raha pole ju põhjus klassijuhataja kiusuks, või on?
Sellest sündmusest toiduga sai alguse 9-aastane tagakius. Sellest päevast alates olime klassijuhataja poolt pidevate negatiivsete avalike kommentaaride rahes. Ka teised lapsed hakksid temaga kaasa minema ja eeskuju võtma. Nii saigi meist kahest klassi häbiplekk, keda igal võimalikul moel mutta tallata. Iga negatiivne kommentaar klassikaaslase poolt tõstis silmnähtavalt meie klassijuhataja tuju. Kiuslikud kommentaarid said klassijuhataaj poolt vaid heakskiitu ja tagant innustamist. Saime endale spetsiifilised hüüdnimed, mis käis minuga kaasas kuni 12. klassi lõpuni.
Klassijuhataja küll vahetus alates 7. klassist, kuid minevik käis kannul igal sammul. Eelnev klassikultuur jätkus ka järgmistel aastatel.
Minu pinginaaber vahetas peale 7. klassi lõppu kooli. Seega kandsin seda nime üksi vapralt edasi. Minust oli saanud klassi erak, sest olgem ausad, kes tahaks klassi põlualusega suhelda ja ise põlu alla sattuda? Mitte keegi!
Kui peaksin seda nimetust mainima, tunneks nii mõnigi kiusaja end siit ära, kuid ega see enam aega tagasi ei pööra ja tehtut olematuks ei muuda.
Kuhugi oma murega pöörduda tollel ajal polnud võimalik. Kooli psühholoog, kuhu meid käitumise eest pidevalt saadeti, rõhutas meile alti, et me oleme ise süüdi. Kes usub 4-5 klassi last? Mitte keegi! Vanematele rääkides oleksime sattunud veelgi suurema terrori alla – seda mõistis juba 4. klassi õpilane.
Nii saigi 9 aastat koolis veedetud kui erak ja seda kõike tänu ühele klassijuhatajale. Ei, ma ei kurda. See olukord on mulle kasvatanud väga paksu naha, sundinud mind veelgi rohkem pingutama ja elus kaugemale jõudma, kuid see ei ole normaalne, et 4. klassi õpilane peab taluma nii oma klassikaaslaste alandusi kui ka klassijuhataja omi. Klassijuhataja peaks olema ikkagi keegi, kes hoiab korda. Juhataja roll ei anna õigust nõrgemaid mutta tallata, et oma ego tõsta.
Klassijuhataja on keegi, kes veedab aega lastega koos 5 päeva nädalas, keskmiselt 6 aktiivset tundi päevas. Seda elukutset valides peaks ju ta teadlik olema, et ta on keegi, kes kujundab laste käitumist nii klassis, kui ka ühiskonnas.
Loodan siiralt, et see õpetaja enam haridussüsteemis ei ole, sest sellist kohtlemist ei sooviks ka oma vaenlasele.
