Ebameeldivaks muutus üks töökaaslane noormehele seetõttu, et julges tema eksimusele tähelepanu juhtida. Olgu mainitud, et töö eripärast tingituna tekitavad alluva eksimused kaubakoguste väljastamisel tööandjale reaalset rahalist kahju. See tühine fakt noormeest aga ei häiri ning 20-aastase tööstaažiga kolleegi tema kuulata ei suvatse. Oma kahe töökuuga on ta meil juba kõiketeadja.

Ise jäin uuele kolleegile hammaste vahele, kui tema eest piisavas mahus tööd ära ei teinud. Tüüp oli planeerinud omale mõnusa nädalavahetuse tööpostil, kus enamik koormust oleks mulle langenud. Kiire vangerdusega lükkasin koormuse talle endale tagasi. See tappev pilk ning solvunud vaikimine paistsid kaugele. Oli ju kutt arvestanud, et saab tööl rahulikult telefonis surfata ja kord tunni jooksul suitsul käia. Nüüd aga pidi aega sisustama reaalse töötegemisega – oh õudust!

Ootan juba aega, kui närviline noormees uuesti graafiku koostaja jutule jookseb, et paluda end ka minuga koos mitte tööle panna. Suures plaanis ootavad sellised konfliktid ees mitmeid kollektiivi liikmeid.

Töövõimereform püüab ametisse suruda need kodanikud, kes varem toetusrahade najal kodus tiksunud. Paraku tundub, et reformil on ükskõik, kuidas need mõnelgi juhul omalaadsed inimesed töökeskkonda sobituvad. Seda risti ja viletsust näeb meie personal juba teist kuud ning paremaks asjad minemas ei ole. Pigem hakkame piinatud geeniusele teiste töötajate heaolu arvelt üha enam erandeid ja privileege võimaldama.