Kuidas see siis käis? Tulin rahuliku meelega tööle, vahetasin riided ja oma arust alustasin tavalist tööpäeva ilma midagi teadmata, mis mind ees ootab, siis aga saadeti mind juhataja juurde.

Kohale oli tulnud kolmeliikmeline "kohtukolleegium" kõrgemate ülemustega, mulle loeti ette süüdistus ja minu protestimise peale öeldi, et meil pole aega sinu selgitusi-õigustusi kuulata. Mulle öeldi, et paki asjad ning asjade pakkimiseks anti umbes viis minutit. Selle aja sees hüüti ka ukse tagant, kas ma olen juba valmis.

Ma selgitasin, et ma ei saa täna võtit ära anda, sest mu riidekapp on asju täis (ma ei teadnud oodatavast sündmusest midagi), kuid mulle öeldi, et anname sulle kotid, kuhu asjad panna ja täna ning kohe pead sa oma kiibi ära andma.

Kohale kutsuti ka meie kaupluse turvamees, sest ma püüdsin end eelnevalt ülemuste ees päris kõval toonil õigustada. Kõigele lisaks keeldusin alla kirjutamast töölt lahkumise avaldusele.

Asi sai alguse kaebusest, kus üks inimene lihtsalt avaldas arvamust minu oleku ja pilgu kohta, mis tekitas temas väidetavalt väga suurt hirmu ning ta arvas, et ma vajan professionaalset abi. Selline oli kauplusele saadetud arvamuse sisu, mis minu arvamuse järgi on inimese au ja väärikust riivav arvamus.

Juhataja tõi mulle selle arvamuse koopia ja sellel oli all avaldaja nimi, aadress ja e-post. See lugu ei meeldinud mulle üldse kuna sain aru, et inimene plaanis minu vastu halba, sest keegi ei avalda arvamust niisama, see on kas eesmärgiga, et teeninduses midagi muutuks või siis, et keegi saaks karistada, või siis nagu selle loo puhul oli, et kauplus vaataks, et mina teenindama ei sobi.

Niisiis oli mul kirja koopia ja kuna see ei puudutanud tööd, vaid mu välimust ja tervist, mis ei kuulu ju teeninduse teema hulka, siis ma ei saanud aru, et oleksin midagi valesti teinud.

Ma ei saanud rahu ja saatsin sellele inimesele kirja, soovides teada saada, miks see inimene mu ellu sekkub, mida ta taotles oma kirjaga ja mida ta minust soovib, miks ta mind kompromiteerib, ja et tundsin end rünnatuna. Vastust sellele kirjale ei tulnud.

Hiljem käis see inimene mu ülemuse juures ja süüdistas, et ma ahistavat teda oma kirjadega ning et ma olen tema isiku vastu tundnud põhjendamatut huvi, olen kasutanud tema isikuandmeid ilma tema nõusolekuta (ehk siis temale kirjutamiseks) jne.

Tööandja väitis, et ma olen üles näidanud oma tegevusega lugupidamatut suhtumist klientidesse ja tööandjasse. Mina aga end süüdi ei tunne, sest teema oli tööväline, see oli läinud isiklikuks ja ei olnud suunatud mu teenindamise vastu, vaid minu isiku vastu, kuna puudutas välimust ja tervist, mis seadusega käib inimese privaatsete andmete hulka.Isegi klienditeenindaja isiklik elu peab olema seadusega kaitstud ning seega leian, et tööandja astus üle seadustest, mis lubab inimesel kaitsta oma au ja väärikust.

Nüüd tuleb nii välja, justkui oleksin teinud midagi seadusevastast. Ometi on ka teeninduses nii, et kui klient teeb seadusevastaseid asju või käitub ebaväärikalt - lärmab, karjub, süüdistab põhjuseta -, siis kutsutakse kohale turvamees või juhataja ning talle tehakse asjad selgeks.

Samamoodi peab olema kaitstud teenindaja au ja väärikus, tema isiklik elu ja seda ei tohi ilma põhjuseta rünnata. Ka sellisel juhul, kui klient tuleb arvamust avaldama inimese tervise kohta, ei pea juhtkond seda arutama, vaid peab lähtuma seadusest kaitsta inimese isiklikku elu.

Tööandja ei saatnud seda klienti minema, kuigi minu arusaamist järgi oleks ta pidanud seda tegema ja see arvamus oleks pidanud lendama prügikasti. Tänu sellele, et seda ei tehtud, sai alguse lugu, mis nüüd toodi põhjuseks minu vallandamiseks.

Praegusega ma andsin selle loo arutada töövaidluskomisjonile, sest tunnen, et mulle on tehtud ülekohut, kuna tööandja ei selgitanud kliendile, et tervis ei kuulu kliendi arutlusvaldkonda, kui sellega ei kaasne tööga mittehakkamasaamist ja muud taolist. Minu kohta pretensioonid puudusid, et ma oleks teenindanud halvasti. See inimene käis ka edaspidi just minu juures oma ostusid tegemas.