Teenindaja: kana-emmed ja pehmo-issid oma röökivate lastega ajavad mind hulluks!
Töötan suures marketis ja pean oma töös ülitäpne olema. Lisaks tavalisele olmemürale on viimasel ajal tugevalt ajudele ja keskendumisvõimele hakanud röökivad ja jonnivad lapsed. Nende laste vanemad on justkui peast koputada saanud – vaatavad leebe ja kohtlase naeratusega oma lapse jauramist pealt ning keelamise asemel inisevad midagi peatsest kojusõidust.
Halloo! Oma kodus laske põnnil jaurata palju torust tuleb, avalikus kohas aga hoidke oma marakratte siiski viisakuse piirides!
Kõige hullem on pealt vaadata, kuidas selline haiglane ärahellitamine algab juba imikueas lastega. Iga vääksu peale kana-emme muudkui nunnutab ja lohutab last, kuidas ta ikka oma mahlapaki kohe tagasi saab, kui kassapidaja on piiksu ära teinud. Ega mahlapaki tagasisaamine ärahellitatud ja vati sees hoitud põnni rahusta! Ruigamine käib edasi, sest laps on harjunud maast madalast saama seda, mida tahab ja kohe, kui tema seda tahab.
Palju edu edasises elus! Kindlasti saab ta ka suuremaks saades kõik oma tahtmised sekundipealt, ja kui ei saa, siis viskab kõhuli ja röögib ümbritsejad surnuks.
Meie riigis populaarne vabakasvatus sai üle võetud Rootsist. Selleks ajaks, kui vaprad Eesti vanemad vabakasvatuse üle võtsid, oli Rootsi juba hädas ülekäte kasvanud noortega. Aga eestlastel oli ikka vaja oma nahal ja oma noorsoo peal see idiotism ära proovida. Igasugused reeglid ja elementaarne austus ümbritseva suhtes muutus täielikuks mõttetuseks. Olulisele kohale seati lapse ümmardamine juba eostamise hetkest. Pidevalt kõlasid aated, kuidas laps on ikka täiskasvanuga samal pulgal ja teda peab kuulama ja talle kõik andma, mida kullatükk soovib.
Kui kullatükk ikka tahab avalikus kohas röökida, siis on see tema õigus ja mitte keegi ei tohi teda korrale kutsuda! Kana-emmed ja pehmo-issid on rääkinud ja nende kullatükk peab elus kõik saama, mis pähe tuleb. Sekundipealt.
