Tee valmistoidust ise kokkamiseni on lühike ja nauditav

Ülikooli astudes ja esimesel kursusel õppides läksin enamasti iga päev lihtsama vastupanu teed ja ostsin poest poolfabrikaate. Polnud lihtsalt aega ja tahtmist pliidi ees seista. Ka poes klienditeenindajana töötades lõunatasin alati valmistoidust. Ühel päeval hakkas aga nii selle lõhn kui maitse vastu. Nüüd valmistan alati oma toidu ise.

Raamatukauplustes on müügil ka väga palju retseptiraamatuid, valisin enda jaoks kõige sümpaatsema välja ja asusin usinalt katsetama. Olin alguses väga üllatunud, kui väheste koostisainetega ja kui kiiresti saab valmistada vanu häid magustoite — karamellkisselli, mannavahtu ja lumepallisuppi.

Alguses olingi ma pigem pastaroogade ja suppide valmistaja. Ajapikku hakkasin kokkamist suisa nautima, lisaks avastasin, et tehes süüa ise, kulutan ma toidule ka vähem raha ja mu organismile meeldib muutus väga. Nüüd pole probleemiks ka liharoogade valmistamine.

Paar kuud olen katsetanud ka nädalamenüü koostamist. Pühapäeval mõtlen välja, mida järgmisel nädalal süüa teen ning ostan korraga poest kõik vajamineva ära. Nädala sees satun poodi ainult siis, kui on vaja midagi väga juurde osta.

Vahel on selliseid hullumeelseid päevi, kus lihtsalt jõuad koju ja oled nii väsinud nagu tühjaks pigistatud sidrun. Siis lähen küll lihtsama vastupanu teed ja tellin pitsa või astun läbi burgeriputkast.

Soovitan kõikidele, kes ei viitsi või ei oska süüa teha — proovige ja te üllatute, kui mõnus see tegelikult on. Paljud inimesed on leidnud juba koduse toidu võlud ja ei kujutaks muud moodi elu ettegi, samas on kauplustes valmistoidu leti juures peaaegu alati järjekorrad. See näitab, et meil on veel arenguruumi. Aga eks igaüks sööb seda, mis talle maitseb.